ititibi

Musta koopa termid ja alasti gigolod

2011-11-10T12:44:00.000-08:00

Terme di Cava Scura ed i gigolò nudi.

Värav kirjaga "Sissepääs 1 EURO" oli lukus. Hõikamise peale ilmus välja kena, umbes 45 aastane päevitunud italiano, ainsaks ihukatteks ümber puusade mähitud saunalina.
Mu kaks, 50-60 aastast kaaslannat, keda juhtusin kohtama teel termide poole, nõudsid, et mees värava lahti teeks.

"Ei saa, pole võtit. See on talveajal lukus," vastas too. "Kui tahate sisse pääseda, peate ringiga tulema."

Ringiga tulemine tähendas teed mööda poollibedat küngast ja väikest kõõlumist kivilahmakate vahel.
Lõpuks olime sees.

Paik tundus kuidagi hüljatud, võimsad, massiivsed kaljud, millest nirises vett.
Termide juures võttis meid vastu saunalinasse mähitud kummisandaalides vanake, kes otsustas meid kõigi huviväärsustega kurssi viia.

Kivist koopad kujutasid antiikseid saunasid, kõik tähistatud siltidega: Caesari saun, Cicero saun jne. Tiberiuse saunas vedelesid sinised töömehepüksid ja kulunud kalossid, mis kuulusid ilmselt siiski natuke madalamast soost isikule, kui keiser ise.

Kilega kaetud koopasuust immitses kuuma auru. "Looduslik saun," teatas vanake. "Kuum vesi tuleb otse kaljust."
Eemal kaljunukil ilutses neljakandiline minibassein, täidetud sooja termaalveega, allpool teine, suurem.

Korraga lükati kile "aurusauna" ukse eest ära ja välja marssis sama gigolo, kes meid enne väraval oli tervitanud. Ihualasti, pronksikarva päevitunud musklis keha, kõik ihuliikmed ilusasti näha :D. Mees jalutas tähelepanu nautides häirimatult väiksesse basseini ja sukeldus rinnuni vette.

"Visake riided seljast ja minge sauna," soovitas saunalinast toogaga vanake.
Millegipärast keegi ei soovinud.
Üsna pea lisandus esimesele gigolole teine meesiludus, kes aurusauna sukeldus. Ukse tagant kostsid veeplärtsatused.

Tagasitee oli väga emotsionaalne. Vanad daamid itsitasid ja vadistasid elavalt, aeg-ajalt minu poole pöördudes kommentaaridega a'la "nüüd lähed Eestisse tagasi ja võrdled kõiki mehi siinsete gigolotega!"

"Kindlasti marssis ta sihilikult sealt saunast alasti välja - lihtsalt selleks, et end näidata," arvasin.
"Jah," teatasid daamid itsitades, "meiega oli ju ka üks noor kaunitar kaasas, muidugi tahtis ta end näidata!" :D

Caesari saun

Tiberiuse saun - Bagno di Tiberio. Riided ilmselt nii antiiksed pole, kui saun ise...

Sauna koopasuu kohal olev õhuava, mis auru välja laseb.

Sooja termaalveega täidetud väike bassein

Kaluripaadiga Napoli lahel - meri oli täna minu vastu karm

2011-11-07T14:00:00.000-08:00

Ühel päeval on mister Toni „Al Pacino“ eriti heas tujus.

„Katalina,“ ütleb ta, kui ma pärast õhtust jalutuskäiku hotelli tagasi jõuan, „Katalina, kas sa kohvi tahad?“

Hmm... minu teada on Itaalias väga erinevat tüüpi kohvid nagu latte, decaffeinato, macchiato, cappucino jne. Missugust ta mõtleb, küsin.

„Kuidas missugust?“ ei saa Toni aru. „Kohvi, kohvi? Kas sa tahad kohvi?“

OK, ma siis tahan.

„Kuidas läheb?“ küsin nagu tavaliselt.

„Bene, bene,“ vastab Toni oma madalal kähiseval häälel. Nii vastab ta alati, nagu Itaalias tavaks. Ehkki vahel ohkab sealjuures. Ilmselt siis kõik ei olnud nii hästi.

„Mida sa täna huvitavat tegid?“ uurin talt.

„Käisin kalal,“ tuleb ootamatu vastus.

„Kalal?"

"Jah, teie sööte siin kala, mida mina püüan," vastab ta mõistatuslikult. Vau!

"Ahjaa, ma nägin sind täna Lacco Amenos õngitsemas,“ vastan naljatades.

Toni muigab.

„Kas sa kala said?“ uurin edasi.

„Katalina...“ vastab ta. „Mare è stato brutto con me oggi... Non mi ha dato la pesce...“ („Meri oli täna minu vastu karm. Ta ei andnud mulle kala.“)

Toni on imetlusväärne mees. Tal on suur pere - naine, lapsed, 3 venda, nende lapsed ja sugulased, oma ema – seda kõike nimetatakse siin pereks.

Ta on väga tubli – pidevalt töötab (kuidas muidu saakski, kui sul on oma hotell!), lisaks teeb suurepäraselt süüa.

Ja laulab hästi. Hea abikaasa. Mida veel ühelt mehelt tahta? :)

Õhtusöögiks tehtud kaheksajalgade kohta küsin Tonilt, kas ta püüdis need ise.
"Jah," tuleb tõsine vastus. "Käisin öösel paadiga merel!"

Käisid sa jee...! Endal suunurk muigel!

Kuidas Itaalia bussis tuttavaks saada

2011-11-07T10:32:00.000-08:00

Ischia bussis potsatab mu kõrvale vanem mees. Hoolimata oma east näeb ta päris hea välja – tüüpilised itaallase näojooned, päevitunud jume, tumedad juuksed. Minu arust on ta lihtsalt uudishimulik. Siin on kombeks, et kui sa kedagi huvitad, siis lihtsalt plartsatakse su kõrvale istuma ja hakatakse rääkima.

Olen väsinud ega viitsi temaga pikalt vestelda, seega vastan üsna mokaotsast. Lõpuks jõuab jutt selleni, et mis mulle meeldib. Napoli laulud olevat väga ilusad. Kas mulle ka meeldivad?

Jaa, loomulikult, kuidas siis muidu?

„Ja Napoli laulud on romantilised,“ teatab ta seejärel.

Siis tunneb huvi, kas mul õhtul ehk igav pole. Kas ma sõpradega tantsimas käin? „Ei, me oleme õhtu läbi hotellis“, vastan. „Kuidas nii?“ imestab ta. Kas mulle ikka tantsida meeldib?

Ikka. Aga kuidas siis nii, et õhtu läbi istume hotellis ja üldse väljas ei käi? Tuleb ju tantsima minna!

„Meil on hotellis tants ja muusika.“

Ei, nii ikka ei lähe kohe mitte. „Ma kutsuksin su siis ise välja, andiamo ballare,“ keerab ta jutu juba tuttava teema peale.

„Ei, ma ei saa,“ teatan strateegiliselt. Ja lisan hetk hiljem: „Aga tänan pakkumast!“ Mees noogutab ja patrab edasi.

Järgmises peatuses ütlen head-aega ja lähen maha. Üks itaallastest abielupaar (kes kogu vestlust ilmselt huviga pealt on kuulanud), tuleb kõvasti naerdes mulle järgi ja kommenteerib: „See vanamees, kes sinuga rääkis, pole vist juba aastaid peeglisse vaadanud... Või talle meeldib romantika...!! Ahahahaa...“

Arvan, et ilmselt oli mees lihtsalt uudishimulik. Olen välismaalane - ikka huvitav ju.

„Jah, või veel... Voeh... Ei olnud ta midagi uudishimulik,“ itsitavad nad edasi, „Ta tahtis ju romantikat! Ja tantsida. :D“

Nende südamest tulev naer paneb ka mind itsitama.

Kuna tuju on tänu vahejuhtumile üsna üles kruvitud, vastan kellelegi noormehele, kes mind tsiklil teretab, liiga õnneliku näoga „Ciao!“ Too saab asjast valesti aru, pöörab otsa ringi, sõidab mulle järele ja kutsub välja. Ei, aitäh, aga ma ei saa, vastan.

Al Pacino Ischia saarelt

2011-11-06T12:29:00.000-08:00

Toni näeb välja nagu Al Pacino. Ta on üks neljast vennast, kellele kuulub hotell Ischial, mis asub lilledesse, sidruni- ja apelsinipuudesse uppunud aias kõrgel mäeküljel, vaatega alla merele ning kivist seenele Lacco Ameno jahisadamas.

Tonil on madal hääl, nagu mafioosodel Ristiisa filmis. Lisaks sellele tundub ta selline poolmüstiline tüüp – pealtnäha sünge nagu Pacino, kuid käib suunurk muigel ringi ja paraja huumoriga tõstab igal õhtul sügava ohke ning peavangutustega kogu mu elektroonika õhtusöögi lauas käeulatusest ära, andes mõista, et toidu nautimisele tuleb kogu oma olemusega pühenduda. (Mis ei takista muidugi tal endal kogu sööki arvuti taga kiiruga alla kugistamast. Nojah, tema töötab, mina puhkan. See on erinevus. :)

Toni madal kähisev hääl annab edasi napoli murraku variandi, kus rääkija libiseb sõnadest üle, jättes mulje, nagu ei viitsiks ta neid välja hääldada. Tundub otsekui oleks rääkija väga laisk, neelates sõnalõpud ära ning venitades täishäälikud ja s-id võimatult pikaks. Ischia kõlab kohalikus murrakus pehme š-ga „išškia“. Jutu kõlale keskendudes tundub see laulev ja meloodiline, pehme nagu merelainete loksumine, mis mõnusalt rahustab.

Eriline koht on kõnes zhestidel. Välismaalasel on seda võimatu ära õppida, ütleb Toni. Zhestid õpitakse selgeks maast madalast ja need kuuluvad pidevalt kõne juurde, nii et rääkija ei märkagi enam, kuidas neid kasutab.

Tänu kahele Napolist pärit sõbrale tuleb mu kõnepruuki siiski paar uut zhesti, mis suhteliselt lihtsalt sisse harjuvad - teatraalne näpuviibutusega "ei" ja sõna "hea" ehk "buono" - sõrm pannakse põsele ning tehakse selle abil väikese pöördega põselohk. :)

Ma ei tea, mida olete kuulnud naapollastest ja teiste ümbruskonna elanike kohta. Kui erandid välja arvata, on nad ühed kõige sõbralikumad, soojemad ja nalja armastavamad inimesed kogu Itaalias. Ischia inimesed on reeglina väga siirad. Ja põhjus, miks mul meeldib sinna taas tagasi minna - siin tekib ka võõraste keskel tunne, et oled kodus. :)

Mu pisike liblikas, piccola mia... :D

2011-08-03T11:43:00.000-07:00

Nii... saan juba mõnda aega ülipoeetilisi sms-e tundmatult austajalt Rooma lähistelt :D

Kõige naljakam on see, et kutt pole mind elu seeski näinud (ega ühtki mu pilti :). Tean vaid, et ta nimi on Antonio :D

Sõnumid said alguse sellest, et kohtasin ükspäev Itaalias rannast tulles mingit umbes 20-aastast kutti (Daniele), kes tahtis minuga hirmsasti rääkida. Mina temaga ei tahtnud. Aga kuna ta nii peale käis, vastasin lõpuks ta küsimusele, kuskohast olen. Selgus, et ta oli Eestis käinud ja teadis siinseid kohti, isegi paari eestikeelset sõna.

Enne head aega ütlemist küsis ta mu telefoninumbrit ja mingis suuremeelsusehoos ma selle ka andsin. :)

Järgmine hommik tuli sõnum Danielelt. "Ciao Katlin, kuidas läheb? Meri on praegu imeliselt vaikne, päike õrn ja hommikuselt hele. Mõtlen sulle, äkki oled ka rannas... musi)).."

Ei, ma ei olnud rannas ja jätsin talle südamerahuga vastamata. Seepeale tuli veel paar sõnumit, a'la mida õhtul teed, saame kokku. Ignoreerisin ka neid. Järgmine hommik tuli sms uuelt numbrilt: "Ciao Katlin, ma olen see kutt, kes on su ilust vaimustuses, tahan sind tundma õppida. Kas võiksime linna keskuses kohtuda? Palun saada mulle oma vastus, aitäh!"

Vastasin: "Tere, Daniele. Olen tõsine inimene ja sinust palju vanem. Soovitan sul otsida mõni noorem! Vabandust, aga tõepoolest pole sinust rohkem huvitatud kui vaid tuttavad olla."

Pärast seda oli natuke aega vaikust ja siis tuli teade: "Vaata, minu nimi on Antonio ja mitte Daniele. Olen sinuga umbes ühevanune, lihtne ja kirglik noormees. Kui soovid minuga kohtuda, valmista mulle seda rõõmu! Kalli!"

Vastasin: "Õhtust, kuid ma ei tea siin ühtegi Antoniot, kes oleks minuga umbes sama vana ja kellel on mu telefoninumber. Ciao! Maria."

Sellepeale sain terve rea nii ülipoeetilisi sõnumeid, et mul tekkis juba siiras kahtlus, et ta on need kusagilt kooliõpikust maha vehkinud. :D:D

Sõnumid olid stiilis: "Tere printsess! Sa oled nii ilus, et ma ei suuda sind unustada! Elus on asju, mis võivad juhtuda vaid korra. Sa jätsid mu südamesse sügava emotsiooni. Kas sooviksid kohtuda?" (Nii kuulus on siis mu ilu kogu Itaalias! :)))

"Olen Luca," kirjutasin vastu. "Kui ütled, kes sulle mu numbri andis, võib-olla isegi mõtlen kohtumisele." :D
Seepeale tuli välja, et numbri oli edastanud Daniele.

Eilne sõnum kõlas nii: "Piccola mia, farfalla, insegnami la strada del tuo cuore, aiutami vincere la paura che sono dentro il tuo cuore. Vorrei vegliare il tuo sonno e prenderti mano. Dolce bacio!" :D:D

("Mu pisike, liblikake, juhata mulle teed oma südamesse, aita mul võita hirmud, mis on su südames. Tahan valvata su und ja hoida su kätt. Kuum suudlus!")

Niisiis, Eestimaa kuumad tüdrukud, andke teada, kes tahaks tutvuda ühe Rooma lähistel elava sügavaid emotsioone kogeva poeetilise Antonioga! Edastan rõõmuga telefoninumbri. :D:D

Kuidas Itaalias postkontoris käia

2011-08-01T17:08:00.000-07:00

Näiteks Firenzes asub üks postkontor sellises palees

Itaalias eksisteerivad veel postkontorid kui asutused, kus saab teha kõiki neid toiminguid, mida eesti inimene tavaliselt internetis teeb. (Enamasti saab kõiki neid toiminguid ka Itaalias internetis teha, kuid suurem osa inimesi eelistab ilmselt postkontoris käia, selleks, et sabades seista ja kuidagi oma raisatud ajale mõistlik nimetus anda.)

Itaalia postkontorites, nagu kõigis tänapäevastes asutustes, eksisteerivad järjekorra-automaadid. Noh need, kus number võtta ja oodata. Reeglina on valikuid 2-3.

Numbriautomaadid on loomulikult itaaliakeelsed.
Üritan oma keskmise keeleoskusega klassifitseerida, millise numbri alla mina kuulun.

Hiljem selgub, et klassifitseerimine kui selline on mõttetu toiming - minust eespool on 50 numbrit ja järjekord liigub kaks korda aeglasemalt kui Swedbankis euro saabumise esimesel nädalal.

Seetõttu teen uue tiiru numbriautomaadi juurde ja võtan kõik kolm numbrit - ehk liiguvad teised kiiremini. (Vale numbri korral ütlen, et olen välismaalane ja ei saa keelest aru. Tagasi selle peale nagunii ei saadeta. :)

Pärast kolme numbri valimist otsustan igaks juhuks ka kõik teised ruumid läbi kammida ja end kuhugi sokutada - äkki saab kiiremini. Teised kohad ei oska minuga aga midagi peale hakata.

Jõuan oma ringkäiguga fuajeesse, kus on Postomat'id ehk nagu reklaam ütleb - "Tee oma postitehingud kiiremini!"

Postomat

Juurdlen parasjagu, mida nendega siis teha võiks. Kusagil ühtegi kirja pole, lisaks küsib automaat pangakaarti (igaks juhuks ei anna, mine tea, neelab äkki ära :). Korraga tekib Postomat'ide juurde järjekord. Üks poiss piidleb mind ja muigab. Küsin talt väga viisakalt, et kas ta võiks mulle seletada, mida nende masinatega peale hakata.

Küsimuse püstitusest ilmselt hämmeldunud, ei oska ta imevidinate kirjeldamist kohe kusagilt alustada. Lõpuks uurib, et mida ma teha tahan. Selgitanud oma soovid ära, arvab ta, et Postomat on minusuguse jaoks ilmselt liiga loll. :) (St, minu tegevusi ei saavat Postomatiga teha.)

Longin uuesti teenindussaali. Selle aja peale, kui minu järjekord tuleb, jõuab kohale mu itaallasest sõber, kes, nagu ikka, jääb hiljaks. Igatahes aitab ta teenindajatädil minust aru saada, ja minul tädist, sest tädi tahab mingit X arvu, mida mul pole. Ja ulatab poole meetri pikkuse blanketi.

Lõpuks selgub, et kogu selle lihtsa tehingu tegemiseks on vaja vaid natuke vähem kui 25 asja korda ajada ja lõpuks kuluvad meil ikkagi kõik need 3 järjekorranumbrit ära.

Viimase asjana tuleb adressaadile saata ka faks, et ta teaks oma vastusele järgi minna. :) Faksile tuleb oodata teise poole kinnitust.

Vastuse ootamine venib ja sõber imestab - mida nad küll niikaua teevad???
"Viivad faksi jala kohale," vastan ma.

Lõpuks, kui kell on 7, tuleb vastus. Ja ongi kaks tundi lõbusasti postitöötajate aega veedetud.

Vesuuvi kraatri elanikud

2011-06-18T16:17:00.000-07:00

2007 august, poeke Vesuuvi kraatri juures. Kuulnud, et oskan pisut italiano’t, koguneb poe rahvas, umbes 5-6 noormeest, leti juurde, minuga vestlema. Pärast sissejuhatavaid viisakusi küsib üks midagi kohalikus murrakus, mille peale kõik naerma hakkavad. Ma ei saa sõnakestki aru ning nõuan tõlget. Väikese puiklemise peale vastab teine, et tema onu- või tädipoeg tahtis teada, kas ma ei sooviks ööseks temaga siia kaunisse paika jääda. On jobud! :D

Pärast väikest jalutuskäiku, mööda teed allapoole, teatan Lehtele, et võiksime veel kohalikega suhelda. Mulle tuleks keele praktiseerimine kasuks, kuna olen seda vaid 3 nädalat õppinud. Lehte, vanem daam Pärnust, kellega reisil tuttavaks saime, küsib, kas mulle ei piisanud juba, et need noormehed seal kaupluses oma siivutuid ettepanekuid tegema hakkasid. :D

„Otsime mõne vanema äti või naisterahva, kellel selliseid probleeme ei teki,“ nõustun. „Paistab, et nende noorematega jah rääkida ei saa, hakkavad kohe oma „huvitavaid“ ettepanekuid tegema.“

Poekese vastas müüb vanemapoolne mees lettidel suveniire.
„Lähme, räägime temaga!“ vean Lehte kaasa.
„Come stai?“ küsin alguseks. („Kuidas läheb?“).
Mees, kelle kõneviis on lõuna-itaallaslikult piano-piano-piano (ehk siis, äärmiselt rahulik), elab Ercolaneum’is, kohas, mis aastasadade eest Pompei saatust jagas. Tal on poeg ja tütar, kes elab Firenzes koos ragazzo ehk poiss-sõbraga.

Palun, et õpetaks mulle midagi napoli murrakus.
Ta raputab kavalalt pead: „Ei!“
„Miks?“
„Sa ei õpi seda nagunii ära!“
Vaat kus uhke! Nagu eestlased oma keele üle. „No ütle ikka midagi,“ lunin.

Mees laseb natuke kaubelda ja ütleb siis lause, mis kõlab nagu: „Come ti jammo?“ See peaks tähendama: Mis su nimi on? (napoli murrakus). Mu uudishimu nähes paistab ta rahul olevat ja püüab veel mõne fraasi õpetada.

Jätan hüvasti. Lehte, kel vahepeal igav hakkas ja eemale jalutas, küsib mult, kui talle järgi jõuan, kas mees oli abielus.
„Ma arvan küll… vähemalt olid tal poeg ja tütar.“
„Aga sa oleksid võinud uurida, kas ta on abielus! Võib-olla on ta naine surnud?“
„Miks? Ma ei kavatsenud temaga ju abielluma hakata!“
„Seda küll,“ vastab Lehte, „aga oleksid võinud küsida, kas ta minuga ei taha abielluda.“ :D:D

Kuidas Lõuna-Itaalias bussijaama jõuda

2011-06-18T05:13:00.000-07:00

Jalutame mööda rannaäärset promenaadi kesklinna poole ja uurime kaarti. Alustasime teekonda kusagilt pärapõrgust ja 10 minutise lonkimise järel peaksime minu arust juba enam-vähem kesklinnas asuma, kuid selliseid tänavanimesid nagu siin, ei leia kaardilt kusagilt.

Otsustame küsida. Esimesena peatame mingi naise, kes ei tea, sest pole kohalik. Järgmisena tuleb väiksekasvuline, tumedapäine ja uudishimulik tädi, kes ka ei tea, aga tahab meiega väga juttu ajada. Napoletana. Naise silmavaade ja olek tunduvad kuidagi väga kahtlased ("Nagu oleks 'laksu' all," kommenteerib Nadja) ja ütleme talle kiiresti nägemist.

Ilus, tumedapäine, hästi päevitunud gigolo seisab promenaadi ääristava käetoe juures ja vaatab mõtlikult päevitajaid. Küsin temalt. Too keerab kaarti üht- ja teistpidi, kuid ei suuda sellelt kuidagi merd üles leida. Nadja kannatus katkeb, kui mees juba paar minutit meid kuhugi mägedesse üritab positsioneerida, ja koputab talle näpuga kärsitult kaardile: „We are here! On the beach!“ :D

„Aaah!“ saab too lõpuks aru. Tänavat ei leia. Ei olevat kohalik. Küsib, mis riigist tuleme. „Estonia,“ vastan. „Esronia???“ uurib ta imestunult. „Vicino a Finlandia,“ püüan selgitada. „Firania???“ pärib ta. (Paistab, et geograafia pole ta tugevaim külg.)

„Kuskohast sa ise oled?“ pärin. "Araabia Emiraatidest", vastab ta, mille peale tahan kähku hüvasti jätta. (Nimelt ei suuda ma unustada kogemusi paari araablasega Itaalias, kes mind aasta tagasi oma lausa jultunult pealetükkiva käitumisega ehmatasid. Üks juhtum oli, kus tänaval juttu rääkima hakanud võõras mees pani paari lause järel käed ootamatult mulle ümber, tahtis suudelda ega ilmutanud enam mingit soovi lahti lasta. Pääsesin minema valega, et mul on ilgelt kiire ja helistan talle tagasi.) Ilus gigolo küsib, kas soovime teejuhti. Ta peatuvat siin juba mõnda aega ja võivat meid juhatada.

„No, no, grazie! Sei molto gentile,“ tänan ja püüan teema viisakalt lõpetada.
Gigolo ei loobu. „Kus hotellis elate?“
Puiklen, et oleme siin alles esimest päeva ning ei mäleta hotelli nime. Ning et see asub kusagil väga kaugel, eemal. Peaaegu mägedes. :)
„Mida te õhtul teete?“ pärib ta edasi. „Kas tulete promenaadile jalutama?“
„Ei,“ vastan igaks juhuks. „Oleme sõidust väga väsinud ja läheme peale õhtusööki ilmselt kohe magama.“ :D

Mees on silmnähtavalt pettunud, kuid pakub, et kui järgmine kord teejuhti vajame, võib ta aidata.

Otsustame ära pöörata. Jõuame mingile kitsale kõrvaltänavale. Tänav on peaaegu inimtühi, kui välja arvata üks lastega pere, kes vankrit lükates mere poole longib. Küsime neilt, kus oleme. „Via Toscanal,“ vastavad nad. See asub päris kaardi servas ja bussijaamani on veel väga, väga pikk tee.

Pole ime, et me end kaardilt üles ei leidnud -- olime sealt väljas. Aga mere asemel (mis kaardil sinisega märgitud) mägedest otsimine oli ikkagi saavutus!

Sel päeval me bussijaama ei jõuagi, kuna on väga palav ja pärast esimest supermercato't enam edasi ei viitsi tuiata. Bussijaama saame järgisel päeval, väga lihtsalt, nimelt sõitsime bussiga kohale. :)

Paolo ehk Itaalias ei jää midagi saladuseks

2010-10-02T14:09:00.000-07:00

Paolo on ilus mees (ehkki natuke vanavõitu :). Ta meenutab mulle George Clooney't - nii näojoontelt kui soola-piprakarva (salt'n'pepper) juustelt. Kahtlemata on ta noorem kui "Clooney-originaal" ja erinevalt Clooney'st on tal ilusad, suured sinised silmad.

Kohtan teda esmakordselt mingi seltskonnaga baari ees pitsat söömas (kui lähen uudishimust vaatama, et mida seal müüakse). Müüja ja baari omanik ongi Paolo. Ta üritab mind seltskonda meelitada ja oma sügava silmavaatega ära nõiduda. :)

Teist korda kohtan teda õhtul, kui lähen baarist panino't ostma. Paolo istub üksi õues, putka on kinni. "È chiuso???" pärin pettunult. Ei, teatab ta. "Kohe avatakse!" ja hakkab luuke üles kerima.
"Ti do una mano???" pakun naljatades abi.

Paolo arvab, et ei ole vaja ja tahab teada, mida ma soovin.

Paninoga läheb aega. Kuna Paolo venib nagu tigu, jõuavad selle ajaga kohale ka India, Paola ja nende väike sõbranna. India uurib, mida ma siin teen ja teatab, et ühineb minuga. (Olin just mõelnud, et hiilin vaikselt tuppa paninot sööma ja raamatut lugema, mille Lorenzolt laenutasin. Niipalju siis rahulikust lugemisest! Loomulikult rändab raamat kohe India kätte. :) Nii istume seal kolmekesi laua taga -- Paola, India ja mina -- naerame ja lobiseme.

Hetk hiljem ilmub meie seltskonda Vittorio (boss), ja teatab Paolole, minu ja India poole osutades: "Ma guarda che combinazione: la bionda e la nera!!!" ("Vaata, milline kombinatsioon - üks on valge ja teine must!" India on tõmmu nagu öö. Ilus tüdruk Indiast.) Vittorio ühineb meiega ja istub ka lauda. Küsib, et mida joome. Ja loomulikult lubab kõigile välja teha. India on mu raamatusse süvenenud.

Umbes poole tunni pärast on ka panino valmis. Paolo kamandab mind leti äärde ja uurib mida ma kõrvale joon. Miks ta ei hõiganud ja ei küsinud? Ahjaa, ta tahtis ju flirtida. :) Teen näo, et ei märka midagi.

Järgmisel õhtul on pidu. Selline karaoke taoline asi. India ja ta mustanahaline sõber harjutavad mingit aafrika tantsu. Vittorio hõikab mind lauda. Paolo pakub mulle pitsat ja üritab veelkord oma sügava silmavaatega ära hüpnotiseerida. Mina, paha inimene, teen jälle näo, et ei saa aru. Paolo on natuke pettunud.

Vittorio hakkab Paolot norima ja siis selgub, et Paolol on kaks väikest last. Ilmselt oleks ta ise eelistanud selle fakti maha vaikida, aga Itaalias ei jää ju midagi saladuseks! Lisaks sellele saan teada, et Paolo naine oli hollandlanna (just nimelt oli, sest nad on lahutatud) ja muidugi blond.

Hilisematest vestlustest selgub, et Paolo sõidab sügisel lapsi vaatama. Loomulikult ta tunneb neist puudust! Ja talveks kolib kogu oma baariga Kanaaridele, sest siis on seal soe, aga Elbal külm.

"Kus su kodu on?" uurin Paololt.
"Siin," vastab ta ja osutab baarile. "Magan põrandal!"
Ja muigab.
Loomulikult ei usu ma teda.
Ilmselt on ka Itaalias võimalik saladusi pidada. Mis siis, et sõbrad hiljem kõik nagunii välja lobisevad. Selleks ju sõbrad ongi!

SCUUUUUSAA!!!!

2010-08-07T00:59:00.000-07:00

India õpetab mind, kuidas itaalia keelt rääkida. Ta on Indiast, aga elab "redzzzzzzjomiljas". Esmakordselt seda kuuldes imestan, et Itaalias on linn nimega "Zzzzzzzzzzzzz".
"Kus??????" küsin igaks juhuks üle.

"Redzzzzzzzjomilja," kordab ta. Lõpuks hakkab koitma, et see tähendab vist Reggio Emilia't. (Kunagi hiljem teeb teine, Malpensa lähistelt pärit sõbranna mulle kursuse teemal "itaallased, nende hääldus regioonide kaupa ja muud veidrused" :D. Siis saan aru, miks Reggio Emilia'st pärit inimestest kohati suht võimatu aru on saada. ;)

Scusid ja scusad (ehk vabandusväljendite teietamise ja sinatamise vormid) kipuvad mul alailma segi minema - millal mida ja kellele öelda. Nimelt sain mõnda aega tagasi ühelt juhuslikult pakikandjalt riielda, et mu itaalia keel on väga ebaviisakas. (Küsisin talt tegelikult sõiduplaani, aga ta ei saanud aru, et mul ei olnud aega lisaks sõiduplaanile ka kogu ta elulugu ära kuulata. ;)

Igatahes üritan nüüd viga parandada ja pöördun kõigi vähegi võõramate inimeste poole viisakalt "Scusi". :D Harjumusest ununeb see ka sõpradega rääkides sisse ja küsin Indialt vist juba kümnendat korda "Scusi?"

"Sõpradele ei öelda "SCUUSI", vaid "SCUUUSAA"!!!!" möirgab India mulle juba mitmendat korda. "Või siis: "COSA???"" :D

"Vittorio on boss, temale ütled: "Scusi?", aga mulle ütled: "SCUSA???". Capito?"

Selge nagu seebivesi. :D Järgmine kord küsin juba: "Scus...a?" India on rahul ja selgitab kõigile ümberseisjaile, kes asjast veel aru pole saanud, et ma küsin talt pidevalt ilge viisakusega "Scusi?" selle asemel, et karjuda talle kui sõbrale "ebaviisakalt" kõrva sisse: "COSA???" või "COSA VUOI???" :D:D (eesti keeles: "Mida?", "Mis tahad?").

Tagajärjed on sellised, et paar päeva hiljem tahan boss Vittorio sõbralt Robertolt möödaminnes küsida "Mis teed?" ("Cosa fai?"), aga põrutan kogemata ülima ebaviisakusega "Cosa vuoi???" :D (Õnneks saab ta aru, et tegemist on järjekordse naljaka välismaalasega, kes püüab siin ilge agarusega itaalia keelt õppida. :)

Com'è piccolo il mondo!

2010-08-05T10:59:00.000-07:00

Attila on pooleldi ungarlane ja pooleldi rumeenlane. Ta töötab Elbal. Tal on poeg, kelle nimi algab R-tähega, aga mida ma kuidagi ei suuda meelde jätta. :)

Lähen ükspäev jala bussipeatusesse, et Capoliverisse sõita. 2 km ronin lauspäikese käes mäest üles. Poolel teel tuleb vastu Vittorio, autoga, aga sõidab valele poole. Peatab auto kinni ja ütleb midagi läbi mürina. Auto undab nii kõvasti, et ei saa ma aru, mida. Aga vastan: "Si', si'!"

Siis sõidab ta minema. Kui mäkke jõuan, selgub, et olen tulnud vale teed pidi ega leia peatust. Korraga jääb mu kõrval seisma järgmine auto. Aknast vaatavad välja kaks pead, kes küsivad itaalia keeles, kas mul küüti on vaja.

Kuna küsijad on võõrad meesterahvad, vastan igaks juhuks ei, aga kas nad ehk oskavad mulle öelda, kuhupoole bussipeatus jääb??? :)

Ei tea, aga kuhu ma lähen??? Capoliveri??? Noh, nad sõidavad sealt mööda!!! Ronigu ma aga autosse! Kiire pilk autosistujate lõbusatele nägudele tuvastab, et need kaks nooremapoolset tegelast on näoilmelt üsna ohutud. :D Kuna auto on neil ka paras logu, otsustan, va beh, sõidame!!!! :D

Üks poiss on tumeblond ja sinisilmne, teine mustajuukseline. Tulid peolt ja magasid öösel autos, nüüd sõidavad Marcianasse tööle. Sant' Andreasse. Tumedapäine on Sardiiniast ja teeb pidevalt komplimente mu ilusate siniste silmade aadressil. :) Heledam on peaaegu mitte-itaallaslikult vaikne. Nojah, ta peab ju juhtima!

Jõudnud kohale, jätame hüvasti.

Järgmisel päeval tutvustab Vittorio mind peol Attila ja mõnede teiste oma sõpradega Rumeeniast. (Vittorio, umbes 50-55 aastane itaallane, on Attila boss. :D) Attila naine ja poeg aga töötavad samuti Elbal, kuid saare teises otsas. Ja poeg on blond.

"È bellissimo!!! Con il grande six pack!!!!" teatab seepeale India, üks mu sõbranna, Attila ja Vittorio töökaaslane, Indiast pärit kaunitar. Mille peale Attila mulle silma pilgutades sosistab, et India on ta pojasse armunud. India, kes ei kuule, nõuab kohe: "CHE COSA???? Cosa ti ha detto????"

"Niente!" vastan :D

Attila poja nimi on Roland. Korraga hakkab mul koitma. Kas ta poeg töötab Sant' Andreas???? Jah. Kas tal on sõber, kes on Sardiiniast??? Jah. Kas ta käis üleeile õhtul siin lähedal peol ja nad ööbisid autos????? Jah.
"Aga kuidas sa seda tead?" uurib Attila.

Noh, selgitan siis, et ta poeg ja sõber viisid mind eile Capoliverisse!!!!
Korraga on meil väga lõbus.

"Ahhh, ma KADESTAN sind!!!!" teatab India lõpuks. "Sa said Rolandiga koos autos sõita!!!!!" :D

Vittorio, kes vahepeal kusagil ära on käinud, jõuab tagasi ja tahab teada, mille üle me nii ohjeldamatult naerame. Attila selgitab.

"AH NIIII!!!!" paneb Vittorio käed dramaatiliselt puusa. "Ja MINUGA SA EI OLNUD NÕUS LINNA TULEMA!!!!!"

"Ma kohtan teda tee peal," seletab Vittorio Attilale, "ja ütlen, et käin korra all ära. Võtan ta tagasi tulles peale, kui ta linna tahab minna. Aga EI!!!! Kus sa sellega!!!! Tulen mina tagasi -- teda pole!!!!! Minuga ta ei olnud nõus sõitma!!! Aga näed, kohe, kui kaks noort poissi küüti pakkusid, oli ta autos!!!!" :D

"Ei-eiiiiii!!!" väänlen naerust, "Vittorio, usu mind, asi polnud üldse nii!!! Ma ei saanud aru, mida sa mulle ütlesid, sest su mootor mürises liiga kõvasti!"

"Jaa-jaa, räägi aga!!!" ei ole Vittorio mu selgitusega nõus. "Minuga sa ei tahtnud tulla, aga kohe, kui need noored poisid sind peale kutsusid, olid vupsti! autos!!!!" :D

Noh, kui kõik pisut rahunenud on, leian, et võiks veel natuke teatrit teha ja ütlen Indiale, et helistame Attila pojale!!! Ma ütlen, et tunnen ta isa ja siis...
"Hmhh!" katkestab India mind mossitades. "EI!!! Siis olen ma sinu peale armukade!!!"

"EIIIII, India!!!!" püüan talle käte ja jalgadega selgitada. "Ma aitan sul temaga asju ajada!!! :D Noh, ütlen, et sa tahad temaga lähemalt tuttavaks saada!!!!!!! :D:D"

"NOOOO!!!!" ehmatab India seepeale täiesti ära ja trambib jalgadega vastu maad. "NOOO-OO-OO-OO!!!"

Noh, lõpuks helistab Attila ise oma pojale ja räägib, mis lugu juhtus. Ja loomulikult annab telefoni mulle. "Ciao, Katlin!" vastab Rolandi rahulik hääl. "Vedi, com'è piccolo il mondo!!!" Naerame mõlemad.

"SIIII'!!! MA PERCHÈ MI NON HAI DETTO CHE SEI DALLA ROMANIA?????????" nõuan talt selgitust, sest "siis oleks mul ju palju lihtsam olnud ära arvata, et sa oled Attila poeg!!!!!"

Lõpuks, mainin, et mu imeilus sõbranna tahab temaga tuttavaks saada. :D:D

"NOOO, NOOOO!!!" vehib India kätega, aga võtab mobla siiski vastu. Järgneb lõbus valjuhäälne vestlus, mille käigus saame teada, et Roland on Portoferraios discol ja India kahetseb suure häälega, et ta võimalusest loobus, kui paar tuttavat autodega meid ennist peole kaasa pakkusid võtma.

Nii. Järgnev õhtu kulub mul India kallal norimisele, et miks ta minuga koos discole ei tahtnud minna, kui nii head võimalust pakuti!!!!

Üritan ära moosida ka Attila sugulase, ilusa tumedapäise rumeenlase, kes on küll nõus koos minuga autoga Portoferraiosse peole minema, ainult et kahekesi, siis kui India kaasa ei tule... :D:D Lõpuks jääb peole minemata, sest Attila sugulane keeldub kolmekesi sõitmast ja me norime India kallal terve õhtu, et KUIDAS TA IKKA SELLISE VÕIMALUSE MAHA MAGAS!!!! :D

Firenzes möllab äike

2009-07-06T03:30:00.000-07:00

Oleme Santa Maria del Fiore kiriku juures kohvikus ja löpetasin äsja maailma parima lasanje söömise.

Hetkel on pikseilm, sajab vihma ja myristab. Vähemalt pole hetkel nii ilgelt palav kui eile, mil oli umbes +35 ja kesklinnas polnud örnematki tuuleöhku.

Eile öhtul sai käidud Piazzale Michelangelo'l, yleval mäeotsas, kus avaneb kaunis vaade kogu Firenzele, ja hiljem S. Miniato al Monte kirikus kuulamas, kuidas mungad gregoriani koraale laulavad.

Tervitusi Viareggiost

2009-07-01T11:49:00.000-07:00

Positsioneerun hetkel Viareggios. Ilm on super, lesisin tana 4 tundi rannas ja olen pisut ara körbenud :) - minu puhul pole see just vaga tavaline, sest ma ei körbe naljalt ara, aga sel aastal oli vist asi selles, et polnud eelnevalt päikest saanud. :)

Natuke uudiseid - öösel vastu eilset söitis umbes kilomeetri-pooleteist kaugusel siit, kus pesitsen, suur gaasirong rööbastelt välja ja plahvatas. Kuulsin pisut enne sydaööd 3-5 köva pauku, algul mötlesin, et äike, sest päeval oli pikseilm. Paugud olid aga palju kövemad ja mitu tykki järjest. Tundus nagu oleksid pommid plahvatanud.

Hommikul helistas isa Eestist ja kysis, kas ma tean, et Viareggios söitis gaasirong rööbastelt välja ja plahvatas. Itaalia uudised räägivad "pörgust Viareggios". Kohalikke uudiseid vaadates asi nii tundubki - ymbruskonna majad on ära polenud, paljud inimesed koduta, nuttev ema räägib, kuidas lapsed majja sisse pölesid...

Kohapeal inimesi önnetuspaika ei lasta, politsei on köik sisse piiranud.

Hukkunuid on umbes 15 inimest, palju on raskelt vigastatuid.

Ülikool lõpetatud!

2009-06-20T00:58:00.000-07:00

Ülikool lõpetatud cum laude ja Gaudeamus'e laulmisega!

Neljapäeval oli pidulik aktus, kus Aleksander Pulver väitis, et alles nüüd oskavat me "eristada tõde valest, näha asju õigesti" :))). Et magistriõpe olevat ikka tõeline ülikool ja raske töö (hahahaa...!!!).

Nojah, peaks mainima, et tegelikult toimus raske töö ja higivalamine siiski bakalaureuseõppes, magister oli kordi lihtsam, õpitud sai pigem lõbu pärast. Bakalaureuses ei möödunud päevagi ninapidi raamatus või konspektis istumata ja enne eksameid ikka 3 päeva hommikust õhtuni.

Ainus, mis magistris raskem oli - lõputöö kirjutamine. Aga ilmselt sõltub kõik siiski erialast. Programmeerida, videosid tuunida ja multikaid animeerida (õigemini - kahte viimast) on ikka tunduvalt lihtsam, kui kõrgemast matest "läbi närida".

Pärast istusime kursakaaslaste (nendega, kes lõpetasid - st kokku oli meid 3 :) ja sugulastega Bosphoruses, ajasime juttu maast-ilmast. Hea meel küll, et läbi sai!

Meenutasin, et kunagi unistasin ülikooli minekust just Gaudeamuse laulmise pärast. Ja hiljem lisandus sellele soov neid laia äärega musti mütse õhku loopida... Viimane küll veel õnnestunud pole, aga ka see võib kord teoks saada ;) - unistustel on ju kalduvus täide minna! :)

Gaudeamus igitur, juvenes dum sumus!

2009-06-07T00:43:00.000-07:00

Kaks "Gaudeamust". Esimene on selline lõbusam ja tundub pisut ülikoolihõngulisem, teine lihtsalt ilus esitus.

Università degli Studi di Perugia ja Università di Modena e Reggio Emilia kooride esituses 8. märtsil, 2008. (www.corounipg.eu)

Üks ilus pilt juuni algusest :)

2009-06-07T00:30:00.000-07:00

Õudusunenägu

2009-05-29T10:33:00.000-07:00

Viimane õudusunenägu oli selline -- nägin, et... sügis on käes!
:D

Uhh, see oli vastik tunne!

Õnneks selgus ärgates, et on ikka alles maikuu lõpp!!!

Kesktalvel näen aeg-ajalt unes, et on palav suvi... see on meeldiv unenägu. Või, et olen Itaalias. :)

(Ühed mu sugulased kolisid hiljaaegu Hispaaniasse elama... ilmselt on kuumaverelisuse "pisik" meie suguvõsas miskitpidi sees, ehkki genealoogiliselt on kõik mu esivanemad, niikaugele kui neid tean, eestlased olnud. :D)

Päev linnas, saba seljas :)

2009-05-26T10:49:00.000-07:00

Hommikul sai käidud silmaarsti juures (kohustuslikus korras, töökohast anti käsk kätte :), polnud juba päris mitu aastat sinna jõudnud. Tuli vaadata läbi ühe aparaadi kauguses asuvat majakest ja proovida prilliklaase. Kõige tulemusena selgus, et üks silm on natuke miinuses (seda ta oli ennegi, aga nüüd leiti, et asi on paremaks läinud!!!) ja teine pisut plussis. :D

Prille arst ei kirjutanud, sest sellise vahega polevat mõtet. Igatahes kahe silmaga vaadates neutraliseerivad nad üksteist ja ringi käies näen täiesti normaalselt. :)

Kella 9-st algas IBM dünaamilise infrastruktuuri foorum, kuhu hilinemisega kohale jõudsin. Suur osa teksti läks kahjuks kõrvust mööda, sest pidin ühe töö ära tegema (töökaaslase esitlus, mille koostamiseks ta "abi palus" - see abipalve nägi välja tegelikult nii, et mina tegin asja otsast lõpuni valmis - nojah, ma ei osanud arvata, et see nii ilgelt kaua aega võtab!!!)...

Mnjaa, mine sa tea, äkki oli ülemuse jutus ka tõetera sees, kui mainis, et mõnikord luban liiga palju ja ei jõua lõpuks kõigega valmis... Aga enamasti ei luba ma lihtsalt "heast tahtest", vaid seetõttu, et asi mind millegipoolest huvitab, uskudes sinisilmselt, et mul selleks kõigeks ka aega jääb :D:D:D.

Vennapoeg

2009-05-26T09:30:00.000-07:00

Mu väike 2-aastane vennapoeg on äärmiselt vaimustatud mu juustest - mida ta neis nii erilist leiab, ei tea, aga igatahes ronis nädalavahetusel iga natukese aja tagant mulle sülle, naeratas kavalalt, tegi kalli ja sasis mu pead. :D

Face in Hole

2009-05-15T15:46:00.000-07:00

Missugune näeksid välja, kui oleksid kuulus?
Vt lehelt "Face in Hole" (ehk "Pea augus" ;) http://www.faceinhole.com/

Mina Nicole Kidman'ina Chanel No5 reklaamis...

... ja Christina Aquilera'na ;)

Mulle meeldib ka Heidi Klum (variant nr 1)

Heidi Klum variant 2

The Girls Next Door (blondiin kolmes isikus ;)

Veelkord Nicole Kidman'ina

Ashley Olsen, hehehe...

Uma Thurmanina "Kill Bill'is"

Poolblondi Monica Bellucci'na Matrix'is :)

Lindsay Lohan'ina ;)

Ja lõpuks Madonnana ;)

Asukohateadlik meedia

2009-05-09T10:27:00.000-07:00

Veel üks väga huvitav artikkel, natuke uuemast ajast, kui eelmises kirjes mainitud "Personal Dynamic Media", on minu arvates 1999. aastast pärinev Ben Russell'i prognoos lokatiivse meedia arengust (Link: HEADMAP MANIFESTO):

"there are notes in boxes that are empty

every room has an accessible history

every place has emotional attachments you can open and save

you can search for sadness in new york /.../

location aware devices

location aware, networked, mobile devices make possible invisible notes attached to spaces, places, people and things.

/.../

Real space can be marked and demarcated invisibly.

..what was once the sole preserve of builders, architects and engineers falls into the hands of everyone: the ability to shape and organise the real world and the real space.

Real borders, boundaries and space become plastic and maleable, statehood becomes fragmented and global..

Geography gets interesting

Cell phones become internet enabled and location aware, everything in the real world gets tracked, tagged, barcoded and mapped.

Overlaying everything is a whole new invisible layer of annotation. Textual, visual and audible information is available as you get close, as context dictates, or when you ask."

Läptopi idee pärineb aastast 1968

2009-05-09T09:39:00.000-07:00

Kas teate, et läptopi idee pärineb juba aastast 1968, ajast, mil arvutid kaalusid ligi 50 kg?

Tollal mõlgutas noor arvutiteadlane Alan Kay mõtteid kerge, sülearvuti taolise personaalarvuti (nn Dynabook’i) loomisest lastele.

Paar aastat hiljem asutati Xerox Palo Alto Research Center (PARC), kus töötades Kay lõi Xerox Alto prototüübi, kaasaegsele lauaarvutile pisut sarnaneva masina, mida ta nimetas "vahepealseks Dynabook’iks", mis oli esimene graafilise desktopi idee ja kasutajaliidesega arvuti. (Link: COMPUTER HISTORY MUSEUM)

1977 aastal kirjutas Alan Kay oma Dynabook'i visioonist:

"What would happen in a world in which everyone had a Dynabook? If such a machine were designed in a way that any owner could mold and channel its power to his own needs, then a new kind of medium would have been created: a metamedium, whose content would be a wide range of already-existing and not-yet-invented media.

An architect might wish to simulate three-dimensional space in order to peruse and edit his current designs, which could be conveniently stored and cross-referenced.

A doctor could have on file all of his patients, his business records, a drug reaction system, and so on, all of which could travel with him wherever he went.

A composer could hear his composition while it was in progress, particularly if it were more complex than he was able to play. He could also bypass the incredibly tedious chore of redoing the score and producing the parts by hand.

Learning to play music could be aided by being able to capture and hear one's own attempts and compare them against expert renditions. The ability to express music in visual terms which could be filed and played means that the acts of composition and self-evaluation could be learned without having to wait for technical skill in playing.

Home records, accounts, budgets, recipes, reminders, and so forth, could be easily captured and manipulated. Those in business could have an active briefcase which travelled with them, containing a working simulation of their company, the last several weeks of correspondence in a structured cross-indexed form-a way to instantly calculate profiles for their futures and help make decisions.

For educators, the Dynabook could be a new world limited only by their imagination and ingenuity. They could use it to show complex historical inter-relationships in ways not possible with static linear books. Mathematics could become a living language in which children could cause exciting things to happen. Laboratory experiments and simulations too expensive or difficult to prepare could easily be demonstrated." (Link: PERSONAL DYNAMIC MEDIA).

Laura Pausini "Volevo dirti che ti amo"

2009-05-08T12:01:00.000-07:00

Sì, questo volevo dirti.

Väga MÕTTEKAS tekst

2009-05-04T10:05:00.000-07:00

Siia peaks tulema nüüd mingi jube mõttekas tekst... Et kui tark ma nüüd olen, pärast magistritöö valmis kirjutamist ja ära andmist...

Aga ei ole.

Tegelt tahaks... nuuf! Itaaliat... PÄIKEST... natuke jobusid inimesi enda ümber... itaallasi... selliseid temperamentseid... pisut nupust nikastanuid... Ärge nüüd kõike ka liiga tõsiselt võtke.

PÄIKE ajalehed MAASIKad koerakuut tont konn

suburb äärelinn nii ehk naa PUNIK

parmud (mitte inimtüüpi) mustikas KILL KOLL

:D

Võimatu on teha midagi lollikindlat, sest lollid on haruldaselt leidlikud...

2009-04-17T14:58:00.000-07:00

All work and no play, will make you a manager.

hAS ANYONE SEEN MY cAPSLOCK KEY?

"Ega siis kõik ka kuradist pole, mis ekraani peal näha on!" (A. Rinde, tudengile, kes programmiaknas vajaliku vidina kinni klõpsas)

Copy ja Paste eesti keeles - kopeerima ja pasteerima.

Caution! Blind Man Driving!

STOP!!! Nobody move! I dropped my brain down! (Jack Sparrow, "Kariibi mere piraadid 3")

-------------------------------------

Sildid maailma eri paigust:

Pesumaja Roomas: LADIES, LEAVE YOUR CLOTHES HERE AND SPEND THE AFTERNOON HAVING A GOOD TIME.

Eeslirendi reklaam Tais: WOULD YOU LIKE TO RIDE ON YOUR OWN ASS?

Šveitsi mägitrahtris: SPECIAL TODAY - NO ICE-CREAM.

Arstikabinet Roomas: SPECIALIST IN WOMEN AND OTHER DISEASES.

-------------------------------------

A bulldog went into a telegram office, took a blank form, and wrote: "Woof. Woof. Woof. Woof. Woof. Woof. Woof. Woof. Woof". The clerk politely told the dog: "There are only nine words here. You could send another woof for the same price". "But", the dog replied, "that would make no sense at all".

-------------------------------------

Texan: "Where are you from?" Harvard graduate: "I come from a place where we don't end our sentences with prepositions". Texan: "Okay - so where are you from, jackass?"

-------------------------------------

Tarkuseterad:

Blessed are they who can laugh at themselves for they shall never cease to be amused.
Thou shalt not weigh more than thy refrigerator
Going to church doesn't make you a Christian any more than going to a garage makes you a mechanic.

All work and no play...

2009-04-17T14:27:00.000-07:00

Just see lause tuli hetk tagasi oma magistritööd kirjutades meelde.
Õigemini küll mingi taoline õppematerjal koolilastele, kus disainiti kolm erinevat programmi hindamaks, kuidas n-ö "lõbus õppimine" õppurite tulemusi mõjutab.

Hästi, loomulikult.

Näh, kus jama - meile kogu aeg üritatakse selgeks teha, et õppimine peab olema lõbus...

Kuni siiamaani oligi. Täiesti FUN.

Aga kas 10 tundi päevas magistritööd kirjutada on lõbus?????

EI!!!!

Nuuks!!!

Nomaeitea!!!

Õppijate piinamine magistritööga tuleks ametlikult ära keelata!

Magistriõpingutest

2009-04-15T15:24:00.000-07:00

Nüüd siis natuke ülikooliõpingutest ja kuidas ma kõigega rahul olen (ei ole).

Mis meeldib (meeldis):
1. Praktilised ja elulised loengud (programmeerimine, multimeedium, arvuti ehitus, haldamine, installimine, häkkimine jne :)
2. Valikuvõimalus - suhteliselt palju saab ise valida, mida õppida ja mida mitte. Ja kui palju. Väga-väga positiivne!!!

Mis ei meeldi (meeldinud):
1. Loengud, mida ei pea endale oluliseks, aga olid kohustuslikud (web 2.0, õpimustrid jms). Suhteliselt mõttetu.
2. Magistritöö teoreetiline ja pedagoogiline suunitlus (miks peab iga lõpetaja kirjutama magistritöö? Ja kui peab, siis miks ei võiks see olla pelgalt mingi arendustegevusega seotud, ilma vastava üliteadusliku uurimuseta? Miks oodatakse magistrilt alati mingit jube kõrgtasemelist kirjatükki? Aga kui mul pole plaanis tulevikus teadlaseks hakata??? Ja kui mind absoluutselt ei huvita pedagoogika... miks oodatakse, et sellest ikkagi kirjutan???)

Ülikoolis on tore käia... kui vaid magistritööd kirjutama ei peaks! Vahepeal on juba tekkinud kuri kahtlus, kas mitte valesse kooli pole sattunud... äkki oleks Kunstiakadeemias sama eriala lõputöö kirjutamine mõistlikum olnud???

Loengud ja hinnete saamine on magistriõppes suhteliselt lihtsad. Samas juhtusin umbes aasta eest lugema ühe itaalase blogi (mingi IT konsultant ja ülikooli õppejõud). Ma ei tea, kas meil mõnes ülikoolis magistriõppes ka samal tasemel programmeerimist õpetatakse? Tundsin end ikka päris lollina kohe... (http://benfante.blogspot.com/search/label/Java)

Kas ei võiks ehk ka meie ülikoolis seda kuidagi tasakaalustada - nõuda ja õpetada loengutes midagi keerukamat ning oodata praktilisemaid magistritöid, mitte ajada taga niivõrd teoreetilist "akadeemilisust"?

PS. Natuke paneb imestama, kui informaatika magistriõppesse võetakse inimesi, kes ei oska arvutit isegi algtasemel, aga kelle tulemused ülikoolis on head, kuna nõudmised on suhtelised leebed...

VirtualBox

2009-04-02T08:45:00.000-07:00

Hetkel katsetan, kuidas Fedora 10 jookseb virtuaalmasinal.
(Nt VirtualBox'i saab aadressilt virtualbox.org)

Kuna oli vaja peale panna ka Pythoni üks vanem versioon, avastasin, et yum ei tööta korralikult.

Surkisin igal pool netis, vastust ja vanemaid "püütoneid" otsides ning... pärast mõningat katsetamist terminaliaknas ja korralikku "peavalu" leidsin, et ka graafiline admin-liides ei saa enam uuendusi kätte!!!

(Uuendada, installida jne õnnestus vaid käsitsi või otse rpm-ga.)

Lõpuks selgus, et F10-l ongi vist mingi "puuk" sees (Bug 447858).

Veateated, mis pärast iga yum'i proovi tulid, nägid välja sarnased (väikeste variatsioonidega):

rpmdb: Thread/process 3504/3086194368 failed: Thread died in Berkeley DB library
error: db4 error(-30975) from dbenv->failchk: DB_RUNRECOVERY: Fatal error, run database recovery
error: cannot open Packages index using db3 - (-30975)
error: cannot open Packages database in /var/lib/rpm
rpmdb: Thread/process 3504/3086194368 failed: Thread died in Berkeley DB library
error: db4 error(-30975) from dbenv->failchk: DB_RUNRECOVERY: Fatal error, run database recovery
error: cannot open Packages database in /var/lib/rpm
error: package yum-skip-broken is not installed

Lahendus sai lõpuks leitud siit: Fedora foorum... .

Andmeabaas tuli eemaldada ja uuesti üles ehitada:

rm -f /var/lib/rpm/__db*
rpm --rebuildd

Pärast seda hakkas ka yum korralikult tööle!

Kui ülemus käib närvidele

2009-03-27T14:53:00.000-07:00

Leidsin hiljuti mingist vanast Postimehest ühe huvitava intervjuu:
"Mart Juur voolab oma teed"

Olgu siinkohal toodud veel 10 soovitust, mida teha, kui ülemus meele mõruks ajab ;-)

virise ja vingu
trambi jalgu
löö uks paukudes kinni
kisa kõva häälega
mine kõrvaltuppa klatšima
saada talle vihane e-mail
saada ta ...
kritselda koridori seinale: "... on loll!"
soovita tal oma totraid ideid kellegi teisega jagada
kingi talle suur tordikarp, mille sees on elus konn (surnud kõlbab ka ;)

Kui teil on igav...

2009-03-27T14:17:00.000-07:00

Üks tore asi, mida teha, on mängimine. :)

Mõned vahvad "IQ-testid" ehk "ajumängud":
http://www.gamesforthebrain.com/game/

Aitab ka väsimuse ja halva tuju puhul, kui midagi targemat pähe ei tule. ;)

Või minge kepsutama. Keps (GPS) kaasa ja orienteeruma! :D

Muideks...

2009-03-27T14:02:00.000-07:00

... sain täna juhtumisi tuttavaks ühe Itaalia saatkonnas töötava mehega Eestis. Pärit Roomast, sünnilt sitsiillane.

PS. Ülestõusmispühad on tulemas! Minge kirikusse!
(See oli muideks propaganda. :)

Audiosõnastik

2009-03-27T12:30:00.000-07:00

Kuna pikemate võõrkeelsete tekstide lugemisega kõhuli asendis (sest nii on kõige mugavam :) tundub suht tüütu sõnastikust (läpakast või raamatust) järge ajada, tekkis mõte, et oleks tore, kui oleks audiosõnastik, mis küsimise peale maakeelse väljendi ilusasti inglise või itaalia keelde (ehk vastupidi) paneb ning seda ka selgel kõval häälel teatab.

Võiks näha välja umbes taoline: ütled sõna ja vastuseks saad ühesõnalise tagasiside valitud keeles. Kui see ei sobinud, kirtsutad nina ja sõnastik pakub järgmise variandi. Või loed terve lause ette ning kuulad selle tõlget.

Tegelikult oleks veel parem, kui saad panna lehekülje vastu ekraani, mille peale arvuti kannab ette sama teksti eesti keeles! (Google võiks oma tõlkemasinat ka niipidi arendada... :)

Ehk veelgi ideaalsem - pistad raamatu skännerisse (ükspuha kas lahti- või kinniselt) ja saad vastuseks nii kirjaliku kui ka audiovisuaalse variandi oma valitud keeles. :)