Roma, Bruno ja jalgratas

Rooma Centrale raudteejaam, rong Civitavecchiasse. Vagunisse tuleb mees jalgrattaga. Lokkis pikad pruunid juuksed ja hallikassinised silmad. Koht, kus istun, on jalgratta-omanikele, et nad saaksid sõiduvahendi üles riputada, ise selle vastu istuda ja seda imetleda. Tõstan koti sülle, et mees mahuks pisikesele pingile minu kõrvale.

Mossitan parasjagu.

Esiteks ei väljunud Fiumicino bussid sobival ajal. Teiseks ostsin just lennujaama rongile teise klassi pileti, millega, nagu selgub, ei saagi OTSE lennujaama, vaid tuleb suvalise rongiga Ostiensesse sõita ja sealt järgmisega edasi. Pilet 8 eurot. PAZZO! CRAZY! Pooletunnise sõidu eest! Umbes sama palju maksab regionalega kaks tundi loksumist Itaalias. (Selle "tunne Itaaliat" rongiga, mis iga nurga taga peatub.)

Kolmandaks, käsi valutab, päike särab, apteeker päevitada ei lubanud ja mingi suvaline juustudes tüüp nõudis just enne rongi astumist, et pileti posti juures rippuvas aparaadis ära mulgustaksin. Ütlesin, et komposteerisin oma pileti juba eelmise perrooni juures ära. Tema teatas, et seda tuleb kindlasti just tema posti juures teha ja varasem ei loe. Saatsin ta kukele ja ronisin hoolimata kuti protestist rongi peale.

Mees jalgrattaga istub mu kõrvale ega ütle sõnagi. Mina ka mitte. Minut hiljem tõuseb ta püsti ja läheb rongi ukse juurde. Mulle tundub, et peaks vist midagi ütlema.

"Ma lähen järgmises peatuses maha, siis saad siia istuma tulla," teatan talle.
"Mmm... Ahsoo. Aitäh. Ma ei tahagi tegelikult istuda, sest seal puhub konditsioneer otse peale. Aga tänan!"
"Ilus ratas," mainin.
"See? Jah. Sain ta loteriivõiduga. Tead, siin korraldatakse igasuguseid heategevuslikke üritusi, osalesin ühel neist ja tuli loterii peavõit."
"Väga ilus. Vedas!"
"Jaaa. Mõtlesin just ratta ostmisele. See on natuke nagu trekiratas. Kas sa sõidad puhkama või tuled puhkuselt?"
"Tulen."
"Kuskohast sa pärit oled?"
"Eestist."
"Aaaa..."

Kui peatuses ukse juurde lähen, sirutab ta mulle käe: "Rõõm oli tutvuda. Bruno!"

Bruno?
Lennujaamas hakkab mind kummitama küsimus, kas see oli äkki Marge Rooma Bruno. See Maria oma. Küsin järgi. Ei olnud. Oli lihtsalt Bruno. Jalgrattaga. Pruunide lokkidega. Teel Civitavecchiasse.