Posts

Roma, Bruno ja jalgratas

Rooma Centrale raudteejaam, rong Civitavecchiasse. Vagunisse tuleb mees jalgrattaga. Lokkis, pikad, pruunid juuksed ja hallikassinised silmad. Koht, kus istun, on jalgratta-omanikele, et nad saaksid sõiduvahendi üles riputada, ise selle vastu istuda ja seda imetleda. Tõstan koti sülle, et mees mahuks pisikesele pingile, minu kõrvale. Mossitan parasjagu. Esiteks ei väljunud Fiumicino bussid sobival ajal. Teiseks ostsin just lennujaama rongile II klassi pileti, millega, nagu selgub, ei saagi OTSE lennujaama, vaid tuleb suvalise rongiga Ostiensesse sõita ja sealt teisega edasi. Pilet 8 eurot. PAZZO! CRAZY! Pooletunnise sõidu eest! Umbes sama palju maksab regionalega kaks tundi loksumist Itaalias. (Selle "Tunne Itaaliat" rongiga, mis iga nurga taga peatub.) Kolmandaks, käsi valutab, päike särab, apteeker päevitada ei lubanud ja mingi suvaline juustudes tüüp nõudis just enne rongi astumist, et pileti posti juures rippuvas aparaadis ära mulgustaksin. Ütlesin, et komposteerisin

Sitsiilia 2012

Image
Castellammare del Golfo (Sitsiilia põhjarannik) Imekaunis linnake, kus pärineb kogu Ameerika itaalia maffia ladvik ja kus on kümnete kaupa maffiafilme vändatud. Mõned tuntumad neist: Ocean 12, Godfathers, Avenging Angelo (Sylvester Stallone’ga), Comissario Montalbano  Scopello pisike külake umbes 10 km Castellammare'st lääne pool, samuti filmitegijate lemmikpaik, ilusate merevaadete tõttu. Käisime söömas restoranis, mille rõdu ühe filmi järgi ära tundsin Lo Zingaro rahvuspark Ca 2-3 km Scopellost läänes, üle 10 km pikk, fantastiliste vaadetega alla merele, teerada viib läbi terve rahvuspargi. Sissepääs tasuline (pilet ei maksa eriti palju). Kaasa saab tutvustava teekaardi, mille järgi võimalik orienteeruda. Kindlasti väärib külastamist. San Vito lo Capo rand Üks ilusamaid põhjarannikul, Lo Zingaro rahvuspargi läänetipu juures. Trapani  Sitsiilia looderannik Trap

Pätirongiga Napolisse

Image
Laupäev Sorrentos, Meta's. B&B omanik Carlo soovitab meil Napolisse sõita HILJEMALT kella 14-15 rongiga. Põhjus selles, et hiljem väljuvatele rongidele ronib karjakaupa Napoli noori, kes Sorrento rannast tulevad ja on Carlo sõnul, "hmmm... ütleme nii, et maleducati..." (st parajad pätid). Meie rong Napolist Rooma läheb aga alles natuke enne 7 õhtul. Niisiis otsustame riskida. Carlo vangutab meid kuulates pead. See ei meeldi talle kohe üldse - kaks heledat naisterahvast õhtuse Circumvesuvianaga Napolisse - rong, mis loksub kõik kurikuulsaimad Vesuuvi ümbruse agulid läbi ja mille sõbranna juba ammu "pätirongiks" on ristinud. Rongi välimus ei lase selle õigsuses absoluutselt kahelda. Sellist igivana loksu, mis maast laeni nii mittekunstipärast graffitit täis kirjutatud, pole ma veel kusagil Itaalias näinud... Rahustan Carlot, et istume teiste turistide juurde, siis pole põhjust muretseda. "Sellel kellaajal ei sõida turiste," teatab Ca

Chi se ne frega della musica (Caparezza)

Laulu algus: Caparezza norskab Pavarotti "Nessun Dorma" ("Keegi ei maga") saatel.

Asukohateadlik meedia

Veel üks väga huvitav artikkel, natuke uuemast ajast, kui eelmises kirjes mainitud "Personal Dynamic Media", on minu arvates 1999. aastast pärinev Ben Russell'i prognoos lokatiivse meedia arengust (Link: HEADMAP MANIFESTO ): "there are notes in boxes that are empty every room has an accessible history every place has emotional attachments you can open and save you can search for sadness in new york /.../ location aware devices location aware, networked, mobile devices make possible invisible notes attached to spaces, places, people and things. /.../ Real space can be marked and demarcated invisibly. ..what was once the sole preserve of builders, architects and engineers falls into the hands of everyone: the ability to shape and organise the real world and the real space. Real borders, boundaries and space become plastic and maleable, statehood becomes fragmented and global.. Geography gets interesting Cell phones become internet enabled and location aware

Läptopi idee pärineb aastast 1968

Kas teate, et läptopi idee pärineb juba aastast 1968, ajast, mil arvutid kaalusid ligi 50 kg? Tollal mõlgutas noor arvutiteadlane Alan Kay mõtteid kerge, sülearvuti taolise personaalarvuti (nn Dynabook’i) loomisest lastele. Paar aastat hiljem asutati Xerox Palo Alto Research Center (PARC), kus töötades Kay lõi Xerox Alto prototüübi, kaasaegsele lauaarvutile pisut sarnaneva masina, mida ta nimetas "vahepealseks Dynabook’iks", mis oli esimene graafilise desktopi idee ja kasutajaliidesega arvuti. (Link: COMPUTER HISTORY MUSEUM ) 1977 aastal kirjutas Alan Kay oma Dynabook'i visioonist: "What would happen in a world in which everyone had a Dynabook? If such a machine were designed in a way that any owner could mold and channel its power to his own needs, then a new kind of medium would have been created: a metamedium, whose content would be a wide range of already-existing and not-yet-invented media. An architect might wish to simulate three-dimensional space in orde