ititibi

Rooma Centrale raudteejaam, rong Civitavecchiasse. Vagunisse tuleb mees jalgrattaga. Lokkis pikad pruunid juuksed ja hallikassinised silmad. Koht, kus istun, on jalgratta-omanikele, et nad saaksid sõiduvahendi üles riputada, ise selle vastu istuda ja seda imetleda. Tõstan koti sülle, et mees mahuks pisikesele pingile minu kõrvale. Mossitan parasjagu. Esiteks ei väljunud Fiumicino bussid sobival ajal. Teiseks ostsin just lennujaama rongile teise klassi pileti, millega, nagu selgub, ei saagi OTSE lennujaama, vaid tuleb suvalise rongiga Ostiensesse sõita ja sealt järgmisega edasi. Pilet 8 eurot. PAZZO ! CRAZY ! Pooletunnise sõidu eest! Umbes sama palju maksab regionalega kaks tundi loksumist Itaalias. (Selle "tunne Itaaliat" rongiga, mis iga nurga taga peatub.) Kolmandaks, käsi valutab, päike särab, apteeker päevitada ei lubanud ja mingi suvaline juustudes tüüp nõudis just enne rongi astumist, et pileti posti juures rippuvas aparaadis ära mulgustaksin. Ütlesin, et kompost...

Laupäev Sorrentos, Meta's. B&B omanik Carlo soovitab meil Napolisse sõita HILJEMALT kella 14-15 rongiga. Põhjus selles, et hiljem väljuvatele rongidele ronib karjakaupa Napoli noori, kes Sorrento rannast tulevad ja on Carlo sõnul "hmmm... ütleme nii, et maleducati..." (st parajad pätid). Meie rong Napolist Rooma läheb aga alles natuke enne 7 õhtul. Niisiis otsustame riskida. Carlo vangutab meid kuulates pead. See ei meeldi talle kohe üldse - kaks heledat naisterahvast õhtuse Circumvesuvianaga Napolisse - rong, mis loksub kõik kurikuulsaimad Vesuuvi ümbruse agulid läbi ja mille sõbranna juba ammu "pätirongiks" on ristinud. Rongi välimus ei lase selle õigsuses absoluutselt kahelda. Sellist igivana loksu, mis maast laeni nii mittekunstipärast graffitit täis kirjutatud, pole ma veel kusagil Itaalias näinud... Rahustan Carlot, et istume teiste turistide juurde, siis pole põhjust muretseda. "Sellel kellaajal ei sõida turiste," teatab Car...

Kuna Betto on mulle pidevalt välja teinud ja igatpidi väga lahke olnud (maksis pitsaõhtu kulud, sõidutas mind tasuta igale poole, laenutas oma asju jne), tahan talle vastutasuks kohvi välja teha. Kutsun ta pärastlõunal ranna baari. Itaallaste kohvikultuur erineb oluliselt eestlaste omast. Siin ei jooda tavaliselt suurt tassi (caffè lungo), vaid sageli ainult pisike lonks miniatuursest tassikesest ehk caffè corto. Kohvi joomine on pigem suhtlusvorm - kohvitilk juuakse baarileti ääres, sõprade ja baarmeniga juttu ajades. Pärast kohvi lähen jäätist valima. Ah et mida soovin? No võiks olla midagi hapukat ja magusat koos... "Küsi 'bacio banana,'" pakub Alberto.  "Bacio ja banana...? Kas need on koos head?" küsin sinisilmselt.  Alberto ja baarileti taga seisev naine hakkavad korraga kihistama.  "Mis naerad?" nõuan Bettolt.  "Ma pärast väljas ütlen sulle..." vastab ta. Hetke pärast jõuab mulle kohale. Bacio ja banana jäätised on muid...