2015-09-05

Roma, Bruno ja jalgratas

Rooma Centrale raudteejaam, rong Civitavecchiasse. Vagunisse tuleb mees jalgrattaga. Lokkis, pikad, pruunid juuksed ja hallikassinised silmad. Koht, kus istun, on jalgratta-omanikele, et nad saaksid sõiduvahendi üles riputada, ise selle vastu istuda ja seda imetleda. Tõstan koti sülle, et mees mahuks pisikesele pingile, minu kõrvale.

Mossitan parasjagu.

Esiteks ei väljunud Fiumicino bussid sobival ajal. Teiseks ostsin just lennujaama rongile II klassi pileti, millega, nagu selgub, ei saagi OTSE lennujaama, vaid tuleb suvalise rongiga Ostiensesse sõita ja sealt teisega edasi. Pilet 8 eurot. PAZZO! CRAZY! Pooletunnise sõidu eest! Umbes sama palju maksab regionalega kaks tundi loksumist Itaalias. (Selle "Tunne Itaaliat" rongiga, mis iga nurga taga peatub.)

Kolmandaks, käsi valutab, päike särab, apteeker päevitada ei lubanud ja mingi suvaline juustudes tüüp nõudis just enne rongi astumist, et pileti posti juures rippuvas aparaadis ära mulgustaksin. Ütlesin, et komposteerisin oma pileti juba eelmise perrooni juures ära. Tema teatas, et seda tuleb kindlasti just tema posti juures teha ja varasem ei loe. Saatsin ta kukele ja ronisin hoolimata kuti protestist rongi peale.

Mees jalgrattaga istub mu kõrvale ega ütle sõnagi. Mina ka mitte. Minut hiljem tõuseb ta püsti ja läheb rongi ukse juurde. Mulle tundub, et peaks vist midagi ütlema.

"Ma lähen järgmises peatuses maha, siis saad siia istuma tulla," teatan talle.
"Mmm... Ahsoo. Aitäh. Ma ei tahagi tegelikult istuda, sest seal puhub konditsioneer otse peale. Aga tänan!"
"Ilus ratas," mainin.
"See? Jah. Sain selle loteriivõiduga. Tead, siin korraldatakse igasuguseid heategevuslikke üritusi, osalesin ühel neist ja tuli loterii peavõit."
"Väga ilus. Vedas!"
"Jaaa. Mõtlesin just ratta ostmisele. See on natuke nagu trekiratas. Kas sa sõidad puhkama või tuled puhkuselt?"
"Tulen."
"Kuskohast sa pärit oled?"
"Eestist."
"Aaaa..."

Kui peatuses ukse juurde lähen, sirutab ta mulle käe: "Rõõm oli tutvuda. Bruno!"

Bruno?
Lennujaamas hakkab mind kummitama küsimus, kas see oli äkki Marge Rooma Bruno. See Maria oma. Küsin järgi. Ei olnud. Oli lihtsalt Bruno. Jalgrattaga. Ja pruunide lokkidega. Teel Civitavecchiasse.



Rong Grosseto-Milano

3. august, ilus rannailm, õhus on +30.

Rong Grosseto-Milano. Vagunisaatja küsib: "Kus vagunis Teie koht on?" Kuulnud, et seitsmendas, teatab ta, et minge palun kaheksandasse - seitsmendas konditsioneer ei tööta. "Koht jääb samaks."

Lähen kaheksandasse. Kupeekaaslased on uksekardinad ette tõmmanud, et päike sisse ei paistaks, ja kondeka mingi ülijaheda peale tuuninud, sest juba tunni aja pärast tunnen end kui jäätis külmkapis. Saabub albiinost noormees-piletikontroll (punased põsed, blondid juuksed, heledad kulmud-ripsmed - umbes nagu Tambet Tuisk peale kolme kuud Aafrikas). Kontrollib pileteid ja naeratab mulle mõistvalt. Semulikult. Ehk "küll blond blondi tunneb."

Kupeesse astub elegantne noor daam, kes näeb välja peaaegu nagu Carlo Ratti isiklik assistent ja teatab, et tema koht on ka siin.
Ma ei saa ta numbrist aru ja ütlen, et ta võib lahkesti minu tooli istuda, kui aga soovib - mul on külm ja lähen seitsmendasse. Seal vähemalt konditsioneer ei tööta.
Seitsmes on tõepoolest soe.

Kupeesse tuleb pere. Ema ei tea, kus kohanumbrid on. Näitan, et ukse peal nagu Intercity'des ikka. (Naljakas, et üks itaallane küsib Itaalia Intercity rongis, et kus kohanumbrid on - minult, kes ma ilmselgelt üsna välismaalase moodi välja peaksin paistma oma blondi pea, siniste silmade, rootslaslike näojoonte ja suure kohvriga).

Nende kohad on kõrvalkupees.

"Mis vahet seal on," ütlen. "Rong on nagunii üsna tühi."
Nad arvavad sama ja laotavad oma asjad laiali.
Ema ja ta kaks pisikest, nunnut, pruunipäist tütart tulevad Camoglist. Käisid rannas. Väiksem laps jääb magama.

"Nad on väsinud," vabandab ema millegipärast mu ees. "Varane ärkamine, terve päev rannas, palavus."

Pavias väljudes soovivad nad: "Ciao ja head kojujõudmist!"
Eriti rõõmus on vanem tütar, ilmselt seetõttu, et saab välismaalasega itaalia keeles rääkida. Märganud mind läbi akna, kui nad jalutavad hämarduval perroonil oma auto poole, lehvitab kogu pere mulle.

Kupees on jahedaks läinud. Ilmselt on konditsioneer tööle hakanud. Tea, mis jääaeg seal kõrvalvagunis veel olla võib. Nagu eskimotega oleksin ühte kupeesse sattunud, mõtlen.

Milano Centrale. Keegi itaallanna küsib mult itaalia keeles, kas see on Milano.
"Jah," vastan. Naljakas, et täna kõik välismaalase käest itaalia keeles selliseid asju pärivad, mida tavaliselt itaallastelt uuritakse.

Võimalik, et petan nad kõik oma tõmmu jumega ära. Ilmselt peavad nad mind blondiks elbalannaks. Suur osa põhja-itaallasi paistavadki minust nahavärvilt heledamad... :P

Livorno ja vernacolo

Livorno on kurikuulus oma rahvaliku kõnekeele poolest (ja seda mitte just parimas tähenduses). Kui ütled mõnele itaallasele, et sõidad Livornosse, hoiatab ta sind kindlasti: "Vaata ette, livornolased kasutavad palju parolacci'sid (labast kõnepruuki)."

Livorno rahvalikku keelt kutsutakse "vernacolo". Livornolased ise nimetavad seda "vernaòlo".
Kuidas kõlab siis Livorno vernaòlo?
Itaallane ütleb: "Nicco si è tuffato in mare con ..." (Nicco sukeldus (hüppas) merre koos...").
Livornolane ütleb: "Nicco s’è tuffato ne’ fossi di siuski co’ ..." (Nicco sukeldus (hüppas) kanalis siuskit koos...).

Siuski hüppamise viis on livornolaste leiutis. See tähendab loomingulist vettehüpet, kus tuleb näidata oma fantaasiat ja oskusi. Kõht ees, üks jalg ees, teine üleval jne. Livornos on mererannad hüppamiseks suhteliselt kehvakesed, linnas on aga palju kanaleid, kus voolab merevesi, seega kõlab kanal paremini.

Üks naljakas vernaólo test, mis määrab livornese taset, küsib:
Me kõik teame, et itaalia keel on sündinud Toscanas, seetõttu palun vali, missugune lause tundub sinu jaoks korrektsem:

1. Manzoni ha sciacquato i panni in Arno.

Tõlge: Manzoni pesi Arno jões pesu.
Lause Itaalia kooliõpikust, mis on tulnud ühe kuulsa itaalia poeedi ja kirjaniku, Manzoni, väljendist, ja tähendab tegelikult, et hea itaalia keele omandamiseks tuleb minna Toscanasse.

Kuna Arno jõgi voolab ka läbi Pisa linna ning pisalased, nagu suurem osa toskaanlasi, räägivad klassikaliselt ilusat itaalia keelt, siis Pisast pärit inimene ütleks seda lauset just nii.

2. Manzoni ha sciacquato i panni ne’ fossi.

Tõlge: Manzoni pesi kanalis pesu.
Nii sõnastaks selle lause livornolane, kasutades ka pisut rahvalikku kõnepruuki (in asemel ne') ja jõe asemel kanalit, kuna livornolastele ei meeldi Pisa inimesed ega Arno jõgi ("Mis jõgi! Meil on oma kanalid").

3. Manzoni s’è tuffato ne’ fossi di siuski co’ panni e tutto.

Tõlge: Manzoni hüppas kanalisse siuskit koos pesu ja kõigega.

Iseloomustab "ehtsat" livorneset, kes ei saa aru, miks kanalis on vaja pesu pesta, vaid hüppab kanalisse siuskit. Pesu võtab kaasa. :)

http://iltirreno.gelocal.it/livorno/cronaca/2014/02/01/news/sei-livornese-se-siamo-in-10mila-1.8584623










2014-08-25

Sitsiilia 2012

Castellammare del Golfo (Sitsiilia põhjarannik)

Imekaunis linnake, kus pärineb kogu Ameerika itaalia maffia ladvik ja kus on kümnete kaupa maffiafilme vändatud.
Mõned tuntumad neist:
Ocean 12, Godfathers, Avenging Angelo (Sylvester Stallone’ga), Comissario Montalbano 







Scopello

pisike külake umbes 10 km Castellammare'st lääne pool, samuti filmitegijate lemmikpaik, ilusate merevaadete tõttu. Käisime söömas restoranis, mille rõdu ühe filmi järgi ära tundsin




Lo Zingaro rahvuspark

Ca 2-3 km Scopellost läänes, üle 10 km pikk, fantastiliste vaadetega alla merele, teerada viib läbi terve rahvuspargi. Sissepääs tasuline (pilet ei maksa eriti palju). Kaasa saab tutvustava teekaardi, mille järgi võimalik orienteeruda. Kindlasti väärib külastamist.









San Vito lo Capo rand

Üks ilusamaid põhjarannikul, Lo Zingaro rahvuspargi läänetipu juures.


Trapani
 Sitsiilia looderannik







Trapani mereäärne promenaad. Siin asub kohalike sõnul ka linna parim pizzeria Amici Miei (tõlk: Minu sõbrad)



Erice

Imeilus pisike linnake umbes 1 km kõrgusel mäe otsas, Trapani külje all. Trapanist viib sinna köisraudtee ehk funivia, aga saab minna ka bussiga.
Linnakeses on kokku 48 kirikut, mistõttu koha suurust arvestades võib oletada, et igal perekonnal on siin oma kirik...








Favignana saar
(Sitsiilia looderannik)

Siin tasub laenutada ringiliikumiseks jalgratas ja osta kaart, nii jõuad käia läbi kõik saare ilusamad kohad: 
sh Cala Azzurro, Cala Rossa jt

Cala Azzurro

















2014-02-03

Meie pere lemmikud

Mu ema lemmik-õppejõud on Kakk [L].
Nimelt nägi ta ükskord telekas temast saadet. Pärast muudkui rääkis, et vaat kus on ikka tubli mees! Ja uuris minult iga kord, kui koju läksin, et kas ma ka teda tunnen. Ning et Kakk ütles seda ja toda.

Mu isa lemmik-õppejõud on Vladimir, sest ta pidas Tallinna Ülikoolis loengut "Design for All", mis rääkis kõigiga arvestavast disainist. Siis sai isa sel teemal kõik oma mõtted mulle südamelt ära rääkida. Et kuidas välismaal disain arvestab kõigiga, aga Eestisse see veel jõudnud pole. Ja et väga tore, kui nooremad inimesed seda ka Eestis püüavad rakendama hakata.

Isa peab end arvuti-teoreetikuks. Kuna silmanägemine tal arvutit pole võimaldanud kasutada, kuulab ta selle asemel raadiost kõiki Digitunde. Ning siis testib, kas ma ikka tean, mitmenda põlvkonna iPhone just välja tuli. Mõnikord teab ta seda minust paremini.

2013-12-24

Vito ja laulev pesuvesi Amalfi neljatärni hotelli aknast

Vito on sinisilmne, roosa ja rõõsa näoga 30ndates aastates itaallane, kellega käib kaasas särav täiskuu-naeratus ja lapselik entusiasm kõige vastu, mida iganes ta teeb.

Jahedast Eestist saabunud inimesena ei saa ma kohe aru, miks ta mulle pidevalt nii õnnelikul ilmel näkku naeratab ja kahtlasi asju küsib. Kohtan teda Amalfi ranniku ühes hotellis mingi seltskonna suure peo ajal, kui basseini äärse koridori rahulikus nurgas fotosid Facebooki laen. Ta kargab söögisaali uksest välja, kandik käes, pokaalid peal, suu kõrvuni ja tervitab mind ülearu entusiastlikult. "Kuidas läheb? Kas oled esimest päeva siin? Kas ujumas oled käinud? (Basseinis, ma mõtlen.) Kas homme tuled?" ning et "kohtume siis hommikusöögi ajal!"

Kuna see ootamatult kirju tervitus mu esialgu lihtsalt sõnatuks võtab, vastan üsna umbmääraselt: "Mmmm... Hästi. Jah... Oh, ma ei tea..." Peas keerlemas küsimus, et kes ta on ja mida minust tahab? Ta tuiskab minema ja sajab iga 10 minuti tagant söögisaali uksest taas sisse, samasugune kõrvuni "moosivarga" nägu peas.

Hommikusöögilauas hüppab Vito mulle ligi ja küsib, mida soovin. "Oh, mmm... Cappuccinot," vastan tagasihoidlikult. Kuna siin on rootsi laud, saan ka ise väga hästi hakkama, ja ei vaja, et keegi mulle mahla valaks või saiale moosi määriks...
(Mu tõrksus on ajendatud sellest, et ta sarnaneb välimuselt ühe Terracina hotelliteenijaga, kes mulle kunagi mingi nõmeda ettepaneku tegi ja ma ei tea, kuidas nüüd sellesse entusiasmi siin suhtuda.)

Ta tajub, et on oma ülevoolava agarusega ilmselt mingi piiri ületanud ja jätab mu esialgu rahule. Teise laudkonna juures alustab ta samasuguse energiaga teemat "kuhu täna minna" ja "kes eile jalgpallis värava lõi". See lapselik ülevoolav rõõm nakatab kõiki ja igaüks ootab teda oma laua juurde, et pisut lobiseda.

Hiljem, kui koristaja ülemiselt rõdult lõbusa lauluviisi saatel pesuvee alla viskab, mis mu hommikusöögist sentimeetri jagu mööda lendab, tuleb Vito kiiresti vabandama ja küsib, kuidas minuga on. "Kahjuks ei tabanud märki," teatan naerdes. "Põhjus, miks ma Lõuna-Itaaliasse ikka ja jälle tagasi tulen, peitub faktis, et kusagil mujal ei kalla keegi sulle O Sole Mio saatel kogemata põrandapesu vett kaela."

Siiras elurõõm ja maalähedus on Napoli maakonna inimeste võluvaimaid omadusi. Tegid kogemata hotelli pokaali katki? Noh, pole midagi, ikka juhtub! Täna pidutseme ja killud koristame homme ära! Pesuvesi lendab lauluga aknast kellelegi pähe? Noh, pole viga, see kuivab ju ära! Koristaja saab soovituse edaspidi natuke tähelepanelikum olla ja mitte visata vett välja siis, kui külalised all söövad. Milleks muretseda? Tegelikult ei juhtunud ju midagi, vesi läks sentimeetri jagu mööda. Ning kui päris aus olla, kui paljudes neljatärni hotellis midagi sellist üldse näha saab??

Hiljem selgub, et Vito on hotelli omanik, kes oma lapsemeelse siira heatujulisusega kõiki külalisi võlub.

Amalfi rannikul


Amalfi rannikul




2013-12-22

Positano rand, mundris suplevad jaapanlased ja vette plartsatavad bollywoodi staarid

Positano rannapromenaadil, basiilika all, käib igal ruutmeetril elav kauplemine. Pisikesed poekesed, baarikesed, trattoria'd ja ristorante'd on lausa üksteise selga roninud. Paiga on vallutanud turistid. Üksikud kohalikud, kes mõne baari või "antiikse lõhnapoe, kus Sofia Loren omale parfüüme valis" leti taga teenindajaiks riietunud, hindavad külastajaid nagu liikuvaid rahanumbreid. Umbses, pisikeses, tüütus, ülerahvastatud, ülikommertslikus, ehkki imeilusate merevaadetega külakeses püüab hoogsalt pealetungiv kaubandus kohalikku kultuuri enda alla matta.

Miks kuulsuste hordid siia juulis ja augustis kokku jooksevad? Vaimustavad vaated mere äärest Positano kaskaadina mäeküljelt laskuvatele majadele võtavad hinge kinni. Amalfi ranniku ebamaine ilu!

Kindlasti pole see koht rahu ja vaikuse nautlejaile.
Vana kalurikülakese rand täitub igal suvehommikul sadade puhkajatega, servast servani. Poolalasti inimeste vahele eksivad aeg-ajalt ka mõned ekskursantide grupid. Naljaka pideva jutuvada saatel siksakitab rühm jaapanlasi peenikesel kiviklibul päevitajate keskel. Tüdrukuohtu noored naised kannavad pikki kirevaid seelikuid, laiu õlgkübaraid ja pea kohal heledaid päiksevarje. Neid on umbes 10-15, koos T-särkides ja põlvini teksastes pilusilmsete noorukitega.

Ma ei tea, kas jaapani kultuur ei luba euroopalikku ujumist meres või päevitamast, igatahes marsivad nad, sandaalid jalas, kahe-kolme kaupa, täisriietuses merre ja kastavad end kurguni vette. Kõike seda saadavad heledad kilked.

Lõpuks on suurem osa neist täies mundris läbimärjad. Mõne aja pärast saabub uus grupp, kes täpselt samamoodi ujuma läheb, riided seljas - nii poisid kui tüdrukud. Kõik tunduvad üdini õnnelikud.

Kui jaapanlased on läinud, näeme madalas kaldavees huvitavat paarikest - mees suure filmikaameraga ja tumedapäine, üsna tüse, kena noor naine musliimis, saris ja õhukestes lendlevates punastes sallides (ilmselt Indiast?), kes püüab oma riietega kunstipäraselt vette kukkuda. Mees laseb võtet uuesti ja uuesti korrata. Naine peab võluvalt vett pritsima ja siis seksikalt lainetesse plartsatama. Tundub üsna koomiline. Mine tea, võib-olla tuleb mõni uus bollywoodi hitt?
Ikkagi Positano ju!

Positano rand jaapanlastega

Positano. Vihmasel päeval

2013-12-20

Positanosse, Itaalia režissööri, tema naise ja naise sõbrannaga

Roomas Amalfi bussile ronides avastan, et üks vanem daam on mu veebi kaudu broneeritud aknaaluse koha ära hõivanud. Viisakusest ja austusest eakama inimese vastu ei hakka seda talt siiski tagasi nõudma.

Daami aastates sõbranna, kes istub oma mehe kõrval, üle vahekäigu, küsib mõni aeg hiljem, kas ma tahan ehk tema abikaasaga kohad ära vahetada. "Sa saaksid siis akna all istuda!"
Jah, akna all, aga mitte mere pool. Ehkki mul on pisike kuri kiusatus talle turtsatada, et minu koht ongi akna all, aga ta sõbranna võttis selle ära, neelan pepsi vastuse alla (vana inimene, no las istub siis pealegi!) ja ütlen, et ei taha, sest sealpool ei saa rannikuvaadet nautida.

Pealegi, üsna kummaline - miks ta tahab just oma mehe saata istuma sõbranna kõrvale? Ja mind enda kõrvale? Paistaks ju loogilisem, kui ta ise oma sõbranna kõrvale istub?
Justkui mu mõtteid lugenud, teatab esimene vanadaam mu kõrval, akna all, et ta sõbranna ei saa oma mehega läbi ega taha temaga koos olla. "Loomulikult ära anna oma merevaadet ära. Nad on sellised imelikud inimesed," kommenteerib ta kõvasti, hoolimata faktist, et nii sõbranna kui ka ta abikaasa kuulevad. "Ei saa nüüd ühte reisi üksteise kõrval ära istuda!"

Kõik kolm sõidavad Positanosse. Sõbranna mees on filmirežissöör. Kui kuulus, ma ei tea ega hakka ka uurima. Igal juhul on neil Positanos mitu maja, millest ühte hoiavad nad suveks endale, teisi rendivad välja. Ja teda kutsus sõbranna kaasa, et Positano suvekodus koos puhkust veeta.

Positano on üks Itaalia kaunemaid rannikukülasid, armastatud nii "igapäeva-turistide" kui ka paljude kuulsuste poolt üle kogu maailma. Näiteks Sofia Loreni villa oli Positanos aastakümneid; Aristoteles Onassis ja Jackie Kennedy veetsid seal oma puhkust; Nurejevil oli oma saar Positano ees lahesopis; viimaste aegade puhkajate nimekirja kuuluvad Kim Kardashian, Naomi Campbell, regulaarsete külalistena Tom Cruise, Mick Jagger, Keith Richards, Denzel Washington jpt. See on nii-öelda VIP-kuurort, kus majutusasutuste hinnad täielikult ka paiga populaarsust peegeldavad.

Režissööri naine on kogu tee päikeseprille ees hoidnud. Vico Equense's võtab ta need korraks ära. Mulle vaatavad otsa maailma ühed kauneimad suured sinised silmad, mis muudavad naise näo hämmastavalt ilusaks hoolimata vanusest, lumivalgeks blondeeritud juustest, paksust meigikihist, mis ta kortsunud nahka katab, ja kuhjaga kulinatest kaelas. Pole ime, et filmirežissöör (kellega ta nüüd küll enam läbi ei saa), temasse kunagi ära armus!

"Ära abiellu kunagi Lõuna-Itaalia mehega," ütleb ta mulle grimasse tehes, hoolimata, et ka ta mees seda kuuleb. "Näed missugused nad on!"
Naine ise on Põhja-Itaaliast.

Paaril on üksteisest ilmselgelt "kopp ees". Nad ei räägi sõnagi, välja arvatud juhud, kus naine, pahameelega hääles, talle aeg-ajalt üle õla midagi ulatab, meie poole nägusid tehes, mille peale mees, naise nõudmisel, midagi vastu mõmiseb. Nagu "Vanade ja kobedate" Maie ja Valdur, ainult et naine on itaaliapäraselt temperamentsem ja konkreetsem ning ta abikaasa lausa uskumatult loium.

Paistab, et mehel on täiesti kama, mida naine tema aadressil kommenteerib või arvab. Nagu zombi. Kuidagi kahju hakkab.
Ilmselt ei ole siiski ka naisel temaga kerge, sest kutt tundub ise paras pujään - laseb endale kõik ette ja taha ära teha - nagu kuninga kass! Abikaasa peab talle lahkudes ka kaabu pähe panema ja pintsaku selga aitama.
Mees on piisavalt terve, et selle kõigega ise hakkama saada, aga miks naine seda kõike teeb? - Ei saa aru!

Positano

Positano



Kuidas Sorrentos kaduma minna

Sõbranna saadab sms-i, et ta mobiili aku saab kohe tühjaks, aga et ta ootab mind Meta di Sorrento keskväljakul, sest ei leia kaardi järgi hotelli üles. Väga hea, kohtume siis seal, kirjutan vastu.
Meta keskpäevases palavuses pole kedagi liikumas, kui rongist välja astun. Lähen läbi raudteejaama tunneli selles suunas, kuhu minu hinnangul jääb hotell. Jõuan üle tänava. Teed hargnevad neljas suunas. Otsustan vastu tulevalt onkult juhtnööre küsida.

"Tere, vabandage, kas te oskate palun öelda, kuidas siit piazza centrale'le saab?"
Kavalalt otsa vaadates uurib ta, MILLIST keskväljakut ma silmas pean.
"Püha müristus! Mitu neid siin siis on?!?" imestan endamisi. Ja mulle veel tundus, et Meta on selline väike koht: ühe pisikese platsiga keset "küla" ja asi ants!
"Kas te mõtlete Sorrento keskväljakut?" küsib mees mu kimbatust nähes. Ja muigab.
"Ei, Meta keskväljakut."
"Teate," alustab ta selgitustööd. "Meta on selline väike koht, siin ei olegi ühtegi korralikku keskväljakut!"

Või nii! Aga sõbranna ju helistas ja ütles, et ta on seal?!?

"Ainus koht, mida ehk tinglikult nii nimetada võib, on kiriku ees, üleval," viipab ta käega teisele poole raudteed, kus künka otsas, puude taga, paistab torn.
Tänan ja vantsin tagasi läbi tunneli, teed mööda üles, kohver järgi lohisemas (justnimelt lohisemas, sest üks ratas otsustas mõni aeg tagasi katki minna ja lõpetas veeremise).

Kiriku ees asub baar ja baari ees 4x5 meetrine plats. Kas see on ikka õige koht? Vaatan küll ühele poole baari ja teisele, kuid sõbrannat ei paista kuskil. Lootuses, et ta aku ehk veel töötab, helistan.
"Kus sa oled? Ma olen kiriku juures, aga sind ei näe."
Lepime kokku, et kohtume raudteejaama ees.

Rõõmsal taaskohtumisel selgub, et tema ootas mind peaaegu sellesama teede ristmiku lähedal, tundmatu kunstniku pühakuju ees, kus mina keskväljaku kohta juhiseid hankisin. "Mismoodi saab teede ristmikku keskväljakuks pidada?" imestan.
"Nojah, aga kus mujal see keskväljak siin "külas" ikka olema pidi..."

Meta di Sorrento, kirik keset "küla"
ehk "keskväljak" koos basiilika Santa Maria del Lauro'ga
(Foto aadressilt: http://www.sorrentotourism.com)