Täitsa tore jälle Eestis tagasi olla!
Loodan, et saan nüüd ka natuke puhata pärast 2 hullumeelset :))) nädalat Itaalias! Õnneks on eestlased tunduvalt rahulikuma loomuga kui itaallased ja rohkem harjunud blondide, sinisilmsete pikajalgsete kaunitaridega... :D
Mulle meeldivad itaallased, aga seekord olin reisi lõpuks sellest pidevast väljakutusmisest, üksi ringi jalutades "kas tahad ma saadan sind???" ettepanekutest, musitamisest, bellatamisest, flirtimisest jms tähelepanust juba täiega tüdinenud... :D
Nii et käisin lõpuks ilgelt kurja näoga ringi ja ignoreerisisin pea igasugust silmsidet, et ei peaks jälle 20 korda päevas mingitele suvalistele tüüpidele tänaval valetama, et olen siin suure grupiga, mul pole üldse aega ja mu peika saab ILGELT VIHASEKS, kui kellegi teisega välja lähen. :D Kahjuks pole jõudnud veel paremat viisi leiutada, kuidas end liigselt pealetükkijate ees viisakalt välja vabandada. :)
Noh, üks näide päevast, mil teatud põhjustel üksi mööda Firenze linna ringi kolasin:
1) Hommikul möödun politseijaoskonnast Santa Maria del Fiore lähedal. Uksel seisev vanem politseinikuhärra tervitab mind viisakalt ja umbes sellise näoga nagu tahaks mind ära süüa, lisades: "Bellissima!" :))) ...
2) Mööda Arno jõe kallast jalutades küsitakse neljal korral, kas ma endale saatjat ei soovi. Mamma mia!!! EI SOOVI! Ma tahan ÜKSI jalutada!!!
Mille peale üks tüüp üritab mulle selgeks teha, et üksi ringi jalutada ei ole nii hea kui koos temaga. "On küll," vaidlen vastu, "usu mind -- kohe VÄGA HEA!!"
3) Mõne aja pärast uuesti samast politseijaoskonnast möödudes tervitab mind seesama politseimees, samasugune moosivarga nägu peas.
4) Käin vahepeal kleiti vahetamas. Mõni aeg hiljem möödun uuesti del Fiore jaoskonnast. Nüüd seisab uksel noorem korravalvur, kes teatab: "Ciao, bella!" :D Mind märganud, tuleb ka vanem politseinik välja ja naeratab laialt: "Ciao!"
Kohe pärast seda kuulen, kuidas vanem politseinik teatab itaalia keeles nooremale: "Aaaa!!! Ta on vahepeal kleiti vahetanud!" :D Einoh, "tsirkus bartselona"!!! Ilmselt arvas ta, et ma ei saa aru.
5) Palazzo Vecchios ringi jalutades jõuan suure summa turistidega vanade maakaartide ruumi. Mõne aja pärast astub ligi sealne turvamees ja küsib: "Kas sa oma maa leidsid?" Tutvustab mulle kaarte, näitab iidset salakäiku ja jutustab ajalugu.
Lõpuks teeb viisaka ettepaneku: "Kui soovid ja aega on, võiksime koos kohvi jooma minna!"
Nii armas temast, aga mul pole absoluutselt mingit soovi kuhugi minna, sest neid ettepanekuid on eelnevate päevade jooksul juba liiga palju tulnud... Ja minu kogemused näitavad, et pärast "bellaga" kohvijoomist muutuvad itaallased äärmiselt romantiliseks. :) Tõesõna.
6) Lahkun ja mõtlen, et käin korra veel S. Croce juures ära. Teel peatab mind keegi poepidaja ja kutsub sisse. Ta ühe töökaaslase vanaema on eestlane. Mees teatab oma kolleegile, osutades mulle: "Aga mina lähen temaga täna õhtul välja!" Siis küsib, kas ma ikka saan tulla. Vastan, et kahju küll, aga ei saa. :D Mispeale ta pärib, kas mu peika saab armukadedaks, kui temaga välja läheksin. "Jah, saab küll, ja kohe HIRMSASTI!!!" :)
7) Edasi jalutanud, pärib keegi ärimeest meenutav italiano mult väga viisakalt: "Vabandage, kas Te olete prantslanna?" Kuulnud, et eestlane, vabandab ta taas ja ütleb, et ma nägevat väga prantslanna moodi välja - selline elegantne ja heledapäine. :D
Hakkame vestlema ja ta küsib, kas ma temaga tassikest kohvi ei tahaks juua. Kuna ta mulle külge ei löö ja ettepanek on lihtsalt itaallaslikust viisakusest tehtud, olen nõus. Joome kohvi. Ta on majandusanalüütik, õppinud palju erinevaid keeli ja ilmselt soovis pisut oma prantsuse keelt praktiseerida.
Pärast kohvijoomist teatab ta, et läheb trenni. Mina plaanin minna kahte kirikut vaatama, mida veel näinud pole. Küsin teed, tema on parajas jutuhoos ja arvab, et võib vabalt väikese tiiru teha, minuga kaasa tulla, mulle neid kirikuid näidata ja siis trenni minna. Noh, eksole kena!!! Itaallased on VÄGA lahked inimesed! Nii nummi!
Mõne aja pärast teatab ta, et kui tahan, võime koos pitsat sööma minna. Ütlen, et ei taha ta trenniõhtut ära rikkuda... Ta teatab, et vahel võib ju ka sõpradega aega veeta ja trenni saab minna ka mõnel muul korral. Niisiis, läheme pitsat sööma. :)
Pärast pitsasöömist on juba päris hämar, ta tahab mulle näidata öist Ponte Vecchiot ja Palazzo Vecchiot, samuti oma sõudeklubi. Teatan, et nüüd pean küll minema. Oleme parajasti raekoja platsil, kui ta paneb mulle käed ümber ja hakkab mind suudlema...
"Noh, see veel puudus," mõtlen... Et ta oli nii lahkelt oma aega ja raha minu peale kulutanud ning polnud ebaviisakalt pealetükkiv, lasen tal end tänutäheks mõne hetke musitada. Siis teatan, et pean minema. Ta vabandab, öeldes, et oleks vist sedasi terve öö otsa mind suudeldes jätkanud... ja saadab mu seepeale viisakalt ära. :)))
Ja lõpetuseks, üks originaalne T-särk itaaliast (foto pole küll minu tehtud).
