ititibi

Castellammare del Golfo (Sitsiilia põhjarannik) Imekaunis linnake, kus pärineb kogu Ameerika itaalia maffia ladvik ja kus on kümnete kaupa maffiafilme vändatud. Mõned tuntumad neist: Ocean 12, Godfathers, Avenging Angelo (Sylvester Stallone’ga), Comissario Montalbano  Scopello pisike külake umbes 10 km Castellammare'st lääne pool, samuti filmitegijate lemmikpaik, ilusate merevaadete tõttu. Käisime söömas restoranis, mille rõdu ühe filmi järgi ära tundsin Lo Zingaro rahvuspark Ca 2-3 km Scopellost läänes, üle 10 km pikk, fantastiliste vaadetega alla merele, teerada viib läbi terve rahvuspargi. Sissepääs tasuline (pilet ei maksa eriti palju). Kaasa saab tutvustava teekaardi, mille järgi võimalik orienteeruda. Kindlasti väärib külastamist. San Vito lo Capo rand Üks ilusamaid põhjarannikul, Lo Zingaro rahvuspargi läänetipu juures. Trapani  Sitsiilia looderannik Trap

Laupäev Sorrentos, Meta's. B&B omanik Carlo soovitab meil Napolisse sõita HILJEMALT kella 14-15 rongiga. Põhjus selles, et hiljem väljuvatele rongidele ronib karjakaupa Napoli noori, kes Sorrento rannast tulevad ja on Carlo sõnul "hmmm... ütleme nii, et maleducati..." (st parajad pätid). Meie rong Napolist Rooma läheb aga alles natuke enne 7 õhtul. Niisiis otsustame riskida. Carlo vangutab meid kuulates pead. See ei meeldi talle kohe üldse - kaks heledat naisterahvast õhtuse Circumvesuvianaga Napolisse - rong, mis loksub kõik kurikuulsaimad Vesuuvi ümbruse agulid läbi ja mille sõbranna juba ammu "pätirongiks" on ristinud. Rongi välimus ei lase selle õigsuses absoluutselt kahelda. Sellist igivana loksu, mis maast laeni nii mittekunstipärast graffitit täis kirjutatud, pole ma veel kusagil Itaalias näinud... Rahustan Carlot, et istume teiste turistide juurde, siis pole põhjust muretseda. "Sellel kellaajal ei sõida turiste," teatab Car

Laulu algus: Caparezza norskab Pavarotti "Nessun Dorma" ("Keegi ei maga") saatel.

Kuna Betto on mulle pidevalt välja teinud ja igatpidi väga lahke olnud (maksis pitsaõhtu kulud, sõidutas mind tasuta igale poole, laenutas oma asju jne), tahan talle vastutasuks kohvi välja teha. Kutsun ta pärastlõunal ranna baari. Itaallaste kohvikultuur erineb oluliselt eestlaste omast. Siin ei jooda tavaliselt suurt tassi (caffè lungo), vaid sageli ainult pisike lonks miniatuursest tassikesest ehk caffè corto. Kohvi joomine on pigem suhtlusvorm - kohvitilk juuakse baarileti ääres, sõprade ja baarmeniga juttu ajades. Pärast kohvi lähen jäätist valima. Ah et mida soovin? No võiks olla midagi hapukat ja magusat koos... "Küsi 'bacio banana,'" pakub Alberto.  "Bacio ja banana...? Kas need on koos head?" küsin sinisilmselt.  Alberto ja baarileti taga seisev naine hakkavad korraga kihistama.  "Mis naerad?" nõuan Bettolt.  "Ma pärast väljas ütlen sulle..." vastab ta. Hetke pärast jõuab mulle kohale. Bacio ja banana jäätised on muid

Paolo on ilus mees (ehkki natuke vanavõitu). Ta meenutab mulle George Clooney't - nii näojoontelt kui soola-piprakarva ( salt'n'pepper ) juustelt. Kahtlemata on ta noorem kui "Clooney-originaal" ja erinevalt Clooney'st on tal ilusad suured sinised silmad. Kohtan teda esmakordselt mingi seltskonnaga baari ees pitsat söömas (kui lähen uudishimust vaatama, et mida seal müüakse). Müüja ja baari omanik ongi Paolo. Ta üritab mind seltskonda meelitada ja oma sügava silmavaatega ära nõiduda. :) Teist korda kohtan teda õhtul, kui lähen baarist panino't ostma. Paolo istub üksi õues, putka on kinni. "È chiuso???" pärin pettunult. Ei, teatab ta. "Kohe avatakse!" ja hakkab luuke üles kerima. "Ti do una mano?" pakun naljatades abi. Paolo arvab, et ei ole vaja ja tahab teada, mida ma soovin. Paninoga läheb aega. Kuna Paolo venib nagu tigu, jõuavad selle ajaga kohale ka India, Paola ja nende väike sõbranna. India uurib, mida ma sii

Veel üks väga huvitav artikkel, natuke uuemast ajast, kui eelmises kirjes mainitud "Personal Dynamic Media", on minu arvates 1999. aastast pärinev Ben Russell'i prognoos lokatiivse meedia arengust (Link: HEADMAP MANIFESTO ): "there are notes in boxes that are empty every room has an accessible history every place has emotional attachments you can open and save you can search for sadness in new york /.../ location aware devices location aware, networked, mobile devices make possible invisible notes attached to spaces, places, people and things. /.../ Real space can be marked and demarcated invisibly. ..what was once the sole preserve of builders, architects and engineers falls into the hands of everyone: the ability to shape and organise the real world and the real space. Real borders, boundaries and space become plastic and maleable, statehood becomes fragmented and global.. Geography gets interesting Cell phones become internet enabled and location aware, everything